Kooliajast on meeles geeniusi puudutav õpetus: hoolimata kõigile teada edust on nende võimed ühekülgsed ja muus osas enamasti piiratud. Nad võivad teistsugustes olukordades käituda keskmisest rumalamalt. Neid elulisi detaile teavad ja mäletavad vähesed.
Õpetus jäi meelde selles peituva optimismi pärast. Sattudes regulaarselt rumalatesse olukordadesse, jäin ootama geniaalsuse ilmumist. Ootan tänaseni.
Geeniuste absolutiseerimine tuleneb ilustatud tagasivaatest. Kaasaegseid geeniusi ongi vist seetõttu raske sellisteks tunnistada, et nende tavalisem olek ja nõrkused on avalikud. Mõne aja pärast, tunnustuse ja tuntuse kristalliseerudes, vaadatakse neid läbi roosade prillide. Sageli pärast surma. Olgu näiteks esimesena arvuti loogilist toimimist kirjeldanud matemaatik Alan Turing. Kelleks tänapäeval peetakse pigem Benedict Cumberbatchi. Näitleja mängis II Maailmasõja ajal Saksa merelaevastikuga sidepidamises ülisalajase Enigma koodi lahti murdnud Turingit filmis “Imiteerimismäng”. Cumberbatch paistab geniaalsena. Sest me ei tea midagi tema argielust.
