On raske leida teist rahvast, kelle kohta rohkem arvamusi ja stereotüüpe ringi käib ning kes samal ajal neid kummutada ja nendega veatult kokku sobituda suudavad, ütleb Ameerikast naasnud Edasi kaasautor Emilia Kõiv.
Ärkan veidi enne maandumist Chicago-Lissaboni lennukis, vaatan aknast Atlandi ookeani ja küsin endalt, ega mu selja taha jääv kuu tervenisti uni olnud. Ehk olen lihtsalt juba tuttaval Tallinna-Londoni trajektooril tukkuma jäänud ja näinud üht neist eriskummalistest unenägudest, kus napilt tunniga võib mööda saata terve elu. Ent siis vaatan ringi ning tõsiasi, et olen teel USA-st koju, saab reaalsuseks – istun ühes neist tohututest ookeaniületajatest, kus inimesed on kolmes tulbas, mitte tavalises kahes. Ameerikas ma tõesti käisin. Veetsin seal paar päeva vähem kui kuu ja tegin Ühendriikidele põhimõtteliselt tiiru peale. Bostonist New Yorki, New Yorgist Philadelphiasse, edasi DC-sse, sealt juba lennukiga New Orleansi, Miamisse, Austinisse, San Franciscosse ja lõpuks Chicagosse.
Kui reisi alles plaanisin, küsis päris mitu sõpra (ka need, kellele sinnapoole külla olin sõitmas) minult täiesti siiralt, milleks ma sinna ookeani taha ronin – seal ootavad ju ees ainult rumalad rasvunud inimesed ja liiga palju relvi. Ja ma saan nende skepsisest täiesti aru, kuid mõte USA-st, mis kukla taga juba aastaid podisenud, polnud kunagi unistus jäägitult nauditavast lõbureisist, veel vähem hollywoodlikust vabast maailmast, kus kõik on võimalik, kui ainult piisavalt pingutad. Selliste ideede jaoks kuulun liiga kibestunud maailmalõpupõlvkonda. Ameerika kutsus mind nagu laboriroti aju kutsub teadlast. Ma lihtsalt pidin oma silmaga seda koletist lähedalt vaatama, pika pulgaga torkama, et näha, mis ollus tast välja voolab. Kui USA üldse mõnda mu unistust kehastas, seondus see puhtgeograafilise kaugusega – veel mõne kuu eest tundus ookeanitagune maailm sama kaugel kui Kuu või Marss.
