Kaidi Laur: ahistamisest

Foto: Lali Masriera, Flickr, Creative Commons

Kui mul paluti kirjutada, mida mõtlen ahistamisest, siis mu esimene mõte oli – “ei”. Delikaatne teema. Mitmel põhjusel. Kõigil on selle kohta oma arvamus. Üldjuhul avalduvad need erinevates äärmustes. Ka minu sees.

Olen ammu tahtnud kirjutada vabadusest ja paradoksaalsest maailmast, kus elame. Elame vabaduse ülistamise ajastul. Vaba peab olema kõik. Inimene, suhe, armastus, seks, seksuaalsus, töö, usk, valikud, haridus, lastekasvatus. Nimeta vaid. Tee-mida-tahad-ajastu.

Mul on on ühest pranayama-koolitusest kogemus. Peale vabastava hingamise seansi lõppu üks tüüp lihtsalt masturbeeris, sest tal oli nii hea olla. Olgu mainitud, et see ei olnud kursus, kus seda oleks võinud eeldada. Kõik, kes nägid, muigasid ning keerasid oma pilgud ära (mida oli üsna raske teha, sest ta oli täpselt õpetaja ees). Kõik, kes nägid ja sellest rääkisid, olid ka kergelt šokeeritud. Kui üks osalejatest julges küsida, kas see on ikka okei, et kõik võivad teha, mida tahavad, siis õpetaja ütles, et need, keda see häirib, võiksid vaadata enda sisse, miks. Probleem on neis, keda häirib, mitte selles, kes teeb.

Olen oma last õpetanud, et “ei” on “ei”. Seal ei ole laveerimisruumi. Kui keegi ütleb “ei”, siis tuleb oma tegevus peatada ja nii on. Eile kõdistasin teda ja ta ütles “ei”. Muidugi ma nägin, et ta tahab veel, aga lõpetasin koheselt.

Üks peamisi probleeme siin elus on, et inimesed ei oska “ei” öelda ja oma piire seada.

Kardame, et keegi solvub või nagu üleval mainitud, kellegi vabadust piiratakse. Suvel sai peetud arutelu, kus naised rääkisid, et vahel nad ütlevad oma mehele “ei”, aga, kui mees ikkagi natuke peale käib, siis lõpus on heameel, et käis. Kui me kõik teaksime, kus on meie “ei” ja julgeksime suu lahti teha, et tegelt tahaks veel või vajan pikemat eelmängu, siis oleks palju vähem valesti tõlgendamist.

Me elame kontekstis. Vabadus vajab piire. Ja piirid vajavad vabadust, et nihkuda. See on elu üks paradoksidest. Kontekst loob vabaduse jaoks piirid. Kui sa oled üksi kodus, siis masturbeeri palju tahad. Kui sa oled oma naisega kokku leppinud, et mööda minnes pepust näpistamine ja tissi katsumine on okei, siis jumala eest, tehke seda! Aga, kui ma pole ennast kirja pannud, et vaadata, kuidas sul on superhea olla või andnud märku, et ma väga tahaks su käsi oma pepul, siis palun ära tee seda.

Me ei ole üksi siin maailmas. Ja oleme nüüd ausad, see on fakt, ei ole vaidlemiseks alust.

Kunagi olid naised meestega varaliselt ja sotsiaalselt seotud. Täna pole naistel mehi vaja. Vähemalt selles mõttes. Enamjaolt saadakse majanduslikult hakkama. Naisi enam tuleriidal ei põletata, kui valitakse mees maha jätta ning teine võtta või mitut korraga omada. Küll on naised vihased. Ma olen ka vahel. Minevikus, kollektiivses alateadvuses on nii palju väärkohtlemist naiste suunas. Kahjuks ikka veel ka olevikus. Vahel tahaks mehi karistada, kõige pärast, mis on toimunud ja toimub. Tahaks karjuda, et aitab!

Vahel tahaks vastu rinda taguda, et nüüd on meie aeg!

Ja mingis mõttes ka on.

Ootused meeste suunas on üleelusuurused. Enam ei piisa ainult leivast, mis lauale tuuakse, vaid oodatakse, et nad oleksid suurepärased ka mujal: koristades, lapsi kasvatades, oleksid armukesed, vaimsed kaaslased, sõbranna ja sõdalase eest.

Ühiskond, kus oleme, on mõlema soo looming. Süüdlasi leiab mõlemast leerist. Viimasel ajal olen kordi kuulnud, kuidas mehed on õnnelikud, et naised on nii aktiivseks muutunud. Et enam nemad ei peagi minema naisi tantsima kutsuma, vaid naised tulevad ise. Naised pakuvad ise öösuhteid.

Olen olnud olukorras, kus seisan lapsega elukaaslase kõrval ja võõras naine flirdib minu mehega. Naist isegi ei huvita, et olen mehe kõrval ja tema ees. Õigemini, see naine ei näegi mind. Sest tema tahab. Ühelt poolt olen uhke. See ongi see naise vastu rinda tagumine! Meie aeg on käes! Teiselt poolt muudab see mind väga väga kurvaks. Justkui miski pole enam püha. Justkui midagi ei pea enam austama. Igaüks on iseenda eest. Mis siis, et sellel mehel on naine! Lõpuks on mees sitapea, et oma naist petab. Kui meest pole vaja, unustatakse ära kõik endapoolsed märguanded, ettepanekud. Armastus ei tunne piire, eks? Aga armastus on ka valik või vähemalt õigete valikute tegemine. Olen ka selles arutelus olnud, et tegelt see on ju nii tore, et su mees meeldib ka teistele ja sa ei peaks sellest välja tegema. Et keegi pole kellegi omand. Nõustun. Muidugi peaksin jälle enda sisse vaatama ning mõtlema, miks ometi olen sellest häiritud, olen seda ka palju kordi teinud ning jõudnud selleni, et küsimus pole ainult armukadeduses, vaid kontekstis ja austuses.

Kui mees vaatab sind, sest sa oled ilus ja teeb sulle ukse lahti, aitab mantli selga, kas see on solvang?

Kas sinna on sisse kirjutatud, et sa ei saa hakkama? Siin langen ma teise äärmusesse. Ma kasvatan oma poega austama teisi inimesi, nais-, meessugu, noori ja vanu. Mul oli kunagi olukord, kus olin ainuke naine meeste seltskonnas. Ja, kui tõusin, et lahkuda, tõusid ka kõik mehed püsti. Mul on siiani meeles see tunne! See oli kuramuse vägev ja ülev tunne! Ma tundsin, et mind kui naist austati ja kindlasti mitte alandust.

Kui poleks naisi, kes võitleksid naiste õiguste eest, siis poleks meil õigust valida, sõna võtta, mehi maha jätta, tööle minna. Igas asjas on oma voorus ja viirus. Siin on viirus, et hakkame (me, naised) end üle tähtsustama. Kõik, mida mehed teevad, on solvang “naiselikkuse” suunas.

Ma saan aru, et mehed armastavad silmadega (ja liiga tihti kontrollimatute kätega). Samamoodi nagu naised võiksid julgeda olla naised, kaotamata eneseväärtust ja võimu, mis meil on, võiksid ka mehed kontrollida oma ihasid. Küsi, kas ma võin su peput näpistada? Kui võid, näpista. Kui ei või, siis lase mul minna, ilma, et peaksin seetõttu filmirollist ilma jääma või kartma, et hakkad mult iga kord, kui sind näen, seda küsima. Ära vaata mu tisse, vaid tee täiskasvanud inimese valik vaadata oma naise tisse, isegi, kui minu omad on ilusa(ma)d ja ma julgen neid eksponeerida. Mehed kurdavad ka, et naised on nii androgüünseks muutunud, käime kottkleitide ja –pükstega. Seepärast käimegi, et me ei taha tunda, kuidas tissid su tähelepanu mu tarkuselt ära võtavad ning tunnen ebamugavust, kui teed seda oma naise kõrval.

Ja naised, tegeleme oma sisemise väärtusega. Kui sa tead, mida väärt oled, siis ei saa seda sinult ära võtta keegi, ei mantli selga aitamisega, väiksemat palka pakkudes või nõmeda märkusega.

Kaidi Laur

Kaidi Laur on praktiseeriv terapeut, aimekirjanik, blogija, joogaõpetaja, stuudio City Yoga üks omanikest ning unistajast tervemõistuslik hedonist. “Inimene ja inimeseks olemine siiralt huvitab mind. Eriti mahlase ja vaimuka elu ning elamise kontekstis. Kirg elu mõista, kogeda ning nautida väljendub mu mõtisklustes ja töös.” Kirjutan Edasi keskkonnas teemadest, mis mind parasjagu on endasse haaranud. Enamjaolt on need tähelepanekud inimestelt, kellega kohtun teraapiaruumides, infokillud meditatsioonidest või reaalne elukogemus, mis võiks Edasi lugejate argipäeva inspireerida või mõttetööd ergutada. Loe artikleid (32)