Paide teater alustas oma tegevust 1. augustil 2018 ja lõpetab nüüd, neli aastat hiljem, viimase lavastusega “Oaas”. Neli tundi kestev lavastus tühistab kõigepealt iseenda, siis ka kogu  teatrikunsti, ja seda kõike TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja EMTA lavakunstikooli tudengite kaasabil.

Kodust, Ida-Virumaa piirilt Paidesse sõitmiseks on mitu viisi. Mina valin selle kõige pikema, aga see-eest turvalise neljarealise tee. Taas on lumi Eestimaa vallutanud, teed on lahti ajamata ja pinnatuisk meelitab autojuhi keskelt serva peale. Juba eelmisel päeval sõidan mööda Narva maanteed Tallinna, kus veedan öö, et siis järgmisel päeval veel enne, kui päike loojuma hakkab, võtta ette neljarealine Tartu maantee. Kõige pikem teekond annab mulle võimaluse siiski elusana teatrisse jõuda. Loodan, et see kõik on seda väärt.

Paide teatrimaja saal on suur ja lava veel suurem. Sujuvalt liigub lava saali, saal lavale mitte eriti. Täismaja. Noh, peaaegu. Kolm mikrofoni ja nende taga seisvad kolm näitlejat valivad publiku hulgast inimese ja ütlevad: “too naine seal viiendas reas mõtleb, et …” ja “too mütsiga mees, aga leiab…” jne. Näitlejad kommenteerivad vaatajate mõtteid, mis on nende peas või äkki on või vähemalt teater soovib, et oleks. Kirill Havanski vahetab sujuvalt noore naise mikrofoni tagant välja, Johannes Richard Seppingu vahetab välja sinises kleidis noor naine. Veel ja veel, öeldakse, et köhida tohib, viiruste hooaeg ju. Mõnus kaasaegne suhtumine. Siin ei tegeleta püha kunstiga. Väike köha ei saa teatrisündmust rikkuda. Inimeste ja nende mõtete kommenteerimine kestab ja kestab.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (34)