Kutsun üles vaatama ning analüüsima, mis sind vihastama paneb ja mis sind vihkama paneb. Need on väga erinevad tunded.
Viha on üks baasemotsioone, sellele vastav närvivõrgustik ajus lööb helendama, kui meid midagi ohustab või tunneme millegi ees hirmu. Põhimõtteliselt aktiveerib see võitle-põgene vastuse tajutavale ohule. Kui nüüd lisada sõnale “viha” omadussõna “pime”, liigume huvitavale maastikule, kus inimloomuse ürgsed jõud, mütoloogilised titaanid, kangelased ja antikangelased mõõtu võtavad.
Inimene on emotsionaalne olend. Ükskõik milline väliskeskkonna signaal liigub meie ajus kas kohe tundekeskusesse või jõuab sinna paralleelselt korteksisse jõudmisega. Limbiline süsteem põhineb seega tunnetel, omamata nn aeglasele mõtlemisele (Kahnemani süsteemis) iseloomulikku võimet kvalitatiivseks hindamiseks, järeldusteks, erinevaiks valikuiks, ent on teisalt ka väga kärmelt reageeriv. Tunne “tekibki” baasemotsioonide võrgustike laenglemises millisekundite jooksul. Mida selle tundega teha ja mil moel reageerida, on pisut hilistuv reaktsioon. Vahel võib aga olla hilja, sest esmane vastus on juba antud … Ohule või hirmule reageerimisel on evolutsioon inimlooma vormides pidanud tähtsamaks kiiret vastust, eelistades seda vastuse täpsusele. Samamoodi käitub inimene ka sotsiaalse ja ühiskondliku olendina, meie ürgsed juured pole kuhugi kadunud.