Ma olen olnud üks neist, kes kuskil Euroopa võlakriisi koledaimal hetkel pobises, et ilma rahatrükita sellest plindrist välja ei pääse. Lähtusin selgelt sellest, mida toona turgudel nägin ning sain ka tähtsate tegelaste käest suisa pragada, kuna selline seisukoht tundus toona kergelt ketserlik. Eks see seda ka oli, kuid ennekõike oli see seisukoht pragmaatiline. Süsteemi püsti hoidmise nimel seda teed ka mindi, sest vastasel korral oleks turud võinud ühisrahale ja liidule tervikuna tekitada kahjustusi, mille parandamine oleks võinud osutuda võimatuks.
Arvan siiani, et hetke enam-vähem talutava majanduskeskkonna tekitamisel on olulisimaks faktoriks just see süsteemi paisatud (trükitud) eurode hulk ning seda vajalikum on jälgida, millised võiksid selles osas olla järgnevad arengud?
Praeguseks rahatrüki mahuks on euroalal 60 miljardit eurot kuus. Hetkel arvatakse, et uuest aastast ostab Euroopa Keskpank (ECB) võlakirju 30 miljardi euro eest kuus – ehk senine maht väheneb poole võrra. See on tase, millega ka turud näivad olevat arvestanud. Viimane, mida keskpank siinkohal teha sooviks, on turgudele anda signaale, mis neid veidigi ehmatada võiks. Seega ei saa pidada ka tõenäoliseks seda, et isegi vihjataks sellele huvitavale kuupäevale, mil rahatrükk oma lõpu leiab.
Seega rahatrükk jätkub, selle vähendamine saab olema järk-järguline ning selle lõpp asub tundmatus hetkes tulevikus.
Siit jõuame selleni, mis mõjutab praktiliselt meid kõiki. Intressimääradeni. Senine retoorika on vihjanud selleni, et intressimäärade tõus saab aset leidma alles mõnda aega pärast rahatrüki lõppemist. Seda enam, et inflatsioon kipub euroalal jäärapäiselt püsima allpool 2% piiri ning inflatsioonist tulenevat survet intressimäärasid kergitada ei ole. Keegi ei taha paati kõigutada – eriti, kui arvestada, et praegune majanduse taastumine on ikkagi hapravõitu. Valdav osa osapooltest ei ole ometi huvitatud kasvule kaikaid kodaratesse loopivatest kõrgematest intressimääradest ega kaasneva deflatsioonilise survega.
Valdav enamus osapooltest? Siin aga pole mitte midagi parata. Hetke olukorda vaadates peab nentima, et küpsemas on uus pinge, millelaadsete eest teoreetikud ühisraha kontekstis kunagi hoiatasid. Nimelt on Saksamaa ja Lõuna-Euroopa kaks väga erinevat „nähtust,“ mis siiski kasutavad ühisraha. Samal ajal, kui Saksamaal (ja veel mõnel euroala riigil) läheb vaat et väga hästi, inflatsioon annab endast märku ning odav raha kipub toitma mulle varade hindades, ei saa sama öelda Lõuna-Euroopa kohta. Saksamaa puhul oleks kõrgemad intressimäärad õigustatud, kuid Lõuna-Euroopas oleks nende peale üpris ruttu pill lahti. Saksamaal on tööturg tulikuum ning uuel aastal hakatakse varakult kollektiivlepinguid sõlmima. Allikas euroala keskmisest selgelt kõrgemaks inflatsiooniks, mis paneb sakslasi keskpanga poole kurja näoga vaatama, on sellega sisuliselt identifitseeritud.
Mida see meie jaoks tähendab?
Kui kohalikus kultusfilmis „Malev“ tekkis otsustaval hetkel küsimus „Mis sellel kõigel on pistmist sakslastega?“, siis sellele sai juba vastatud. Meie jaoks on kõige lähemal ikka oma särk ning me peame vaatama, kuidas see meid mõjutab.
Esiteks see, et mainitud sakslastel läheb hästi, on meie jaoks hea uudis. Ikkagi ekspordipartner. Teiseks see, et rahatrüki lõpp on järk-järguline ja intressimäärade tõus (mis nii või teisiti ei saa olla eriti kiire) tähendab seda, et näiteks sellist tõsisemat likviidsuspitsitust, mis meie kinnisvaraturu kokku kukutaks, ka otseselt ei paista. Kui sakslasi sai ekspordipartnerina juba mainitud, siis üldiselt on meile igati kasulik, kui euroalal raha ikkagi odav ja enam-vähem kergelt kättesaadavana püsib. Hetkel nimelt näib, et meie majanduskasv tuleneb meie ekspordipartnerite majanduskasvust ning lihtsalt „lisab“ sinna väikese (naerukoht) võimenduskomponendi.
Peeter Koppel
Peeter Koppel on on varahaldur, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Peeter on Redgate Wealth’i investeeringute valdkonna juht. Loe artikleid (79)
