Valner Valme. Jalakäijad ja ratturid peavad linnas olema peaosades, autod kõrvalrollides. Leideni kogemus

Leiden. Foto: Shutterstock

Muljed linnast, kus keegi ei küsi seda maailma tüütuimat küsimust “kus ma parkida saan?” 

Mu vanem poeg elab Hollandis. Leidenis täpsemalt. Õpib sealses ülikoolis lingvistikat. Muidugi ma tean, et Holland on rattamaa. Ikkagi imestasin, kui Nicolas ütles enne meie ülejäänud pere saabumist, et kui me kohale jõuame, siis ta rendib meile jalgrattad. Mõtlesin, et okei, aga ma olen harjunud jala käima. Tallinnas sõidan vahel rattaga ka, aga välismaal, just pisemates linnades, hingab seda võõrast paika kergemini omaks jala käies. – Siiski, ilma rattata ei pidanud saama Leidenist täielikku laksu kätte. Olgu nii. (Ette rutates: nii oligi.)

Amsterdami lennujaamast Leideni rongijaama jõudes torkas silma, et jaama ees pole mitte ühtegi taksot. Parklas üldse mitte ühtegi autot. Mitte ühtegi. Kordan veelkord: mitte ühtegi. Mõni üksik liinibuss seisis eemal – need viivad linnaservadesse või linnast välja. Küll aga leidub jaamas mitmeid rattalaenutusi. Laenutamine on odav, mõni euro ööpäev. Tihti võetakse mitmeks päevaks. Enamus reisijaid kulges lihtsalt jala kesklinna poole edasi. 

Valner Valme

Valner Valme on Edasi kultuuritoimetaja ja Raadio 2 "Lifti" ning Vikerraadio kirjandussaate juht. Loe artikleid (188)