Kohalikud valimised on paljude jaoks muutunud Eestis pealiskaudseks, sest neil puudub üks kodu ja kodukoht. Täpsemalt, inimesed töötavad suures linnas, kuhu on lapse lasteaia koha vms pärast sisse kirjutatud, aga sidet tunnevad mõne muu paigaga Eestis, kust nad on pärit või kuhu on suundumas elama tulevikus.
Meie perel on ka kaks kodu. Üks Viimsis Miidurannas, kuhu on mu abikaasa sisse kirjutatud ja teine Valgamaal Kaagjärvel, kuhu olen siis mina ja meie tütar sisse kirjutatud. Pole õige kogu perega elada paberi peal ühes kohas, kui me tegelikult liigume kahe kodu vahet. Üks täiskasvanud pereliige valis Valga vallas, teine valis Viimsi vallas.
Kogu selle Eesti e-riigi ja e-valimiste juures on tegelikkusega vastuolus see, et Eesti piires see füüsilises parameetris ei toimi. Kui inimesel on mitu kodu, siis kübermaailmas tähendab see ikkagi, et sul on üks kodu ja üks hääl. Arvan, et mida aeg edasi, seda enam tekib Eestis inimesi, kes sõidavad samuti Eestis ringi ja omavad mitut elupaika. Eesti on piisavalt väike, et suvila oleks kodu või et suvilaks pidada suures linnas asuvat kodu.
See mitme kodu romantikute grupp on loomulikult Eestis väiksem, kui praktilistel põhjustel suures linnas elavate inimeste arv. Tallinnas elavad paljud inimesed sellepärast, et seal on töö ja elu ja koolid ja joogatrennid. Aga hinges elavad nad Kärstnas või Kumnas või Sondas või Harglas või Võhmas või Salmes.
Miks on inimesed sunnitud valima kohalikku poliitelu ühes kohas Eestis? E-valimised on väike uuendus selle kõrval, kui Eestis oleks igal inimesel kohalikel valimistel näiteks kaks häält vastvalt oma elukohtadele või saaks ta siis oma hääle teha soovi korral pooleks. Kõigepealt peaks loomulikult viima riigis sisse võimaluse omada kahte sissekirjutust, tegelikult see võimalus peaks olema isegi elementaarne. “Free people move” või mis need kaasaegsed hüüdlaused on, riiklikult võiks neile anda ka sisu.
Elu on selline, et paiksus on suhteline mõiste. Eestis ei saa ükski maapiirkond läbi ilma inimesteta, kes pendeldavad suuremasse asulasse ja tagasi. Seega tundub loogiline see kõik muuta ametlikuks ja riiklikuks. Eestis peab olema võimalus omada mitut kodu, kuidas riik ja omavalitsus maksutulu jaotavad, see ei saa olla maailma kõige keerulisem võrrand ühiskonnas, kus ideaal on see, et kõik käib paari klikiga.
Kitsedest ka. Nemad elavad hästi. Sikud on karjas ehk kitsed on jaotatud gruppidesse ja kõigil on omad seltskonnad. Sikud on justkui suured uhked direktorid või vallavanemad. Töö käib ja elu läheb edasi.
Ja päike tõuseb võimsalt ja eks ta tõuseb samamoodi võimsalt igas Eesti paigas. Lihtsalt peab olema hetk jälgimiseks ning seda päikese tõusu hetke saab endale võrdselt võtta olenemata, kas elad Mustamäel või Vigalas või Meerapalus või Ahtmel.
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (151)