Elisabet Reinsalu: üks võrratu käik Göteborgi

Alexander Ekmani lavastus "Haamer". Foto: opera.se, Lennart Sjöberg

Öeldakse, et ära vaata tagasi, vaid ela hetkes! Antud juhul vaatan rõõmuga tagasi oma rännakule Rootsi, et nii elada rohkem hetkes ja minna paremini edasi.

Mu kõrvades kohises pisut. Järgmisel hommikulgi miski klõpsus ja piuksus seal. Ma ei kuulnud veel väga hästi. Keha oli mõnevõrra väsinud, kuid meel täidetud ning ergas. Uutest kogemustest ja ennenägematutest tunnetest tulvil. Kõikide nende aistingute põhjus on see, et naasin tol hilisööl reisilt. Jah, mina.

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (37)