Lauri Räpp: sügisvaade (linna)südamesse. “Tartu 12 tooli”

Lauri Räpp.

Oktoober on kuu, mil suve viimased riismed on lõplikult läbi roostetamas. Istun ühe Tartu südalinna raamatupoe aknalaual. Mu selja taga seisvatel riiulitel leidub tuhandeid ja tuhandeid lehekülgi tarkust. Aga mitte ainult tarkust.

Iga raamaturiiul lõhnab alati mõne ununud armastuse järele. Ka raamatupoes, kus mõni vana armastus on saanud uue kuue ja mõni uus ootab alles enesesse armujat. Teispool akent langeb, tiirleb ja pöörleb sadu, kui mitte tuhandeid värve. Läbi lehesaju avaneb mu ees vaade linnasüdamele ja siia-sinna sagivatele inimestele. Linnasüda koosneb majadest, platsidest ja parkidest, aga elu annavad talle ikkagi inimsüdamed. Jään mõtlema, kui terve või katki on Tartu süda sealt, kuhu inimsilm ei näe. Kui palju on seal terveid ja neid, mis mõrades või purunenud. Palju on neid, kes kaotanud sihi, kodu või inimese.

Need on sügisele kohased mõtted. Sest sügis on südamete (s)ulgumise aeg. Tal on läbipõlevate südamete lõhn. Ja lähenemas on november. Kooljakuu, mil pimedus on kõige pimedam. Kui palju on neid, kel pimeduse peletamiseks tulede süütamisest ei piisa? Usun, et neid on palju. Nii siin, kultuuri- ja vaimulinnas, Tartus kui igal pool mujal. Vaimse tervise teemadel peab rääkima. Ka kõige raskematest asjadest. Seda saab teha ilusate sõnadega. Nii kirjasõnas kui suuliselt. Kirjutades saab valu ilusamaks muuta ja rääkides hakkab südamel kergem. Tean, sest olen seda teinud ja teen edaspidi. Artiklites, koolides, raamatukogudes, vestlusõhtutel, arvamusfestivalil, intervjuudes. Nii oma koduses Tartus kui mujal Eestis.

Mure on seespool ikka mure, aga välja paistab ta teisiti – kui paistab. Ta on akna alt läbi jalutanud tüdrukus, kel naeratus suul, ent silmis kurbus. Ta on alati sind toetavas lähedases, kelle sagenenud ohkeid sa ei märka. Ta on sind alati rõõmsalt tervitavas naabris, kelle õlad vajuvad longu, kui oled temast möödunud. Nemad peidavad oma mured naeratuste ja soojuse varju.

Aga ta on ka mõnes haritud kultuuritegelases, kes elab vahel end välja veebiavarustesse paisatud lausrumalustega. Või tippjuhist pereisas, kes käitub (sotsiaal)meedias arvamusi avaldades kui harimatu roppröökur. Nemad peidavad oma mured kurjusesse. Mõistmata, et see tekitab neid ainult juurde. Halvastiütlemisi ja õelusest tilkuvaid anonüümseid kommentaare ning otseütlemisi on tõesti palju, liiga palju, millele kiidavad pöialde lisamisega kaasa ka need, kellest poleks seda iial uskunud. Ometi pole keegi läbinisti halb ega hea. Sel moel käituvatel inimestel on oma elus midagi katki või puudu. Neil on mure.

Olen öelnud, et kirjutamine on teraapia, mida kasutan ka ise. See aitas mind venna enesetapuga leppimisel ning on olnud abiks sadadele ja sadadele, kes mu selleteemalisi tekste on lugenud, kes mind sel teemal rääkides on kuulamas käinud ja käivad. Ma jagan oma kogemust enda murede läbielamisel, saan sellest ise abi ja aitan teisi. Ent mürgised sõnad – nii anonüümsed kui nimelised – teise inimese pihta ei ole teraapia. See ei ole ainult mingi kitsa sotsiaalse kihistuse asi. Samasuguseid ilminguid esineb hulgaliselt ka haritud ja pealtnäha intelligentsete inimeste seas. Pole see ju midagi uut. Haridus ei tähenda alati haritust. Suurte, keeruliste ja tarkade sõnade oskuslik rittaseadmine ei tähenda teiste inimeste mõistmist ega empaatiat.

Mul on kõik hästi. Või vähemalt okei. Muresid on ikka, aga ma räägin neist. Ent mul on kodu, tervis, siht ja inimesed. Peaasi, et on inimene või inimesed, kellele toetuda, kes ära kuulavad, kaasa elavad, lohutavad, aitavad. Ja ma olen ise seesama inimene, kes on omadele päriselt olemas. Nii palju kui vähegi võimalik.

Olime hiljuti ühisel vestlusõhtul kliinilise psühholoogi ja Peaasi.ee juhi Anna-Kaisa Oidermaaga. Meie räägitud jutud ja kohaletulnute (keda oli tõesti suur hulk) jagatud kogemused kinnitasid veelkord, kui oluline on öelda ja jagada head. Et inimene on see, mida ta teistes näeb. Ka seda, et kõik on alati võimalik. Kuni hetkeni, mil miski enam pole.

Rääkisime sellest, mida teha siis, kui nähtu või kogetu võtab südames liiga palju ruumi. Silmad võime me küll kinni panna, aga proovi sa südant sulgeda. Mida siis teha? Kindlat retsepti ju pole. Ent on üks komponent, mis aitab, kui ta üles leida, enda omaks teha. See on meeldiv emotsioon. Olgu ta milline tahes. Ega nad kaua kipu kestma, kuid neid saab pikendada. See nõuab harjutamist. Kohalolu. Märkamist. Õigemini on see helgete hetkede pikendamise kunst.

Ometi on vahepeal vaja põgeneda. Murede ja elu eest. Inimeste eest. Uidata sügiseses lehesajus kesk metsi või mõõta sammudega rabades laudteerööpaid. Kaduda minu selja taga kõrguvates riiulites seisvatesse raamatutesse või teatrisse, näiteks Vanemuisesse, mis siitsamast aknavaatest mulle peaaegu kätte paistab. Sel juhul saab ise valida, milliseid emotsioone ja missuguses maailmas sa koged. Ka inforuumi enda ümber saab muuta, kui on tahtmist. Küll mitte alati ja täielikult, aga siiski omajagu.

Siin aknal istudes, Tartu sügist vaadates ja kõiki neid mõtteid mõlgutades meenub mulle üks hiljutine teistmoodi sügisene hetk ja emotsioon mõne päeva ning 70 kilomeetri kaugusel Tartust. See oli Kassisaba lähistel, vana tamme juures Viljandis.

Pane silmad kinni ja kuula sügist, lausus mu kaaslane Anne-Mai. Sulgesin silmad, kuulasin ja kuulatasin. Vihinaid, vilinaid, lehekrabinaid, praksatusi, sahinat ja sügistuule hääle erinevaid värve. Aimasin pilvelaevade laperdavate purjede plaginat ja raskes-rõskes õhus hiilivat korstnasuitsu. Hingasin sügise sügavale endasse ja lasin taas välja. See viiv meenutas, et nägemiseks ei pea ilmtingimata vaatama. Mõnikord ei tohigi.

Jagasime seda hetke tunnike hiljem kuulajatega, kelleks oli Viljandimaa Pimedate Ühingu rahvas. See oli eriline publik. Mitte seepärast, et nad olid nägemispuudega, vaid kuna nad olid erakordselt soojad, südamlikud, tänulikud. Kui midagi on vähem, siis tihtipeale on midagi muud hoopis rohkem. Need, kellel on vähem, annavad endast rohkem kui need, kel on palju. Hinnatakse, mis päriselt oluline. Inimesi ja inimeseks olemist. Jagatud hetki ja ühiseid mälestusi.

See meenutas mulle üht lõiku äsja loetud raamatust, mis kõlas umbes nii. Ma küll ei tea, kuidas kõik oleks võinud olla, aga tean, kuidas kõik oli. Ja ma arvan, et kui oleksin teadnud, kuidas kõik lõpeb, siis oleks mu päevadel olnud hoopis teine väärtus. Lisasin mõttele omavoliliselt täienduse. Kuna kõik lõpeb ükskord moel või teisel niikuinii, siis võiksime väärtustada seda, mis meil praegu on. Siinsamas. Just nüüd. Käesoleval hetkel. Sest me saame niikuinii teada, kuidas kõik need eilsed olid. Ja kui see aeg käes on, siis selja taha jäetud päevade väärtust enam ei muuda.

Meil mõlemal vedas, et saime ühe väärtusliku hetke osaks, kus kuulati südamega, nähti meid ja meis peituvat rohkem kui sadade teravate silmapaaride ees. Ärge unustage, et headus on alati olemas. Siinsamas, nurga taga, naabermajas, kõrvaltänaval, meis endis. Alati. Hea teeb ilusaks. Olgem head iseenese ja teiste vastu.

Kolm väga olulist muredega tegelejat, keda märgata ja toetada:

Artiklisarjas “Tartu 12 tooli” on stiililt lõbusad kolumnid, milles Lauri Räpp kajastab aasta jooksul igakuiselt ja eri toolidel istudes Tartu elu, nähtusi, sündmusi. Iga artikkel sisaldab ka mõnda kultuurisoovitust, paika, kohvikut, toitu, jalutuskäigurada vms, mis on teda põlise tartlasena kõnetanud ja mida ta soovitab linna külalistelegi.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)