Voilà! Siit leian ka põhjenduse värsivormile: teen, sest tahan. See on väljakutsuv mäng, keeruline mäng. Nagu puhtas kunstis ikka, tegeldakse jäärapäiselt millegi suhteliselt mõttetuga, millegagi, mis ei too kasu ega ulata abikätt vaatajale, kes tahaks ikkagi teada, kas parem on olla kapitalist või kommunist.

Lavastus: “Tiit Pagu”. Autor Jaan Kross, lavastaja Jaak Prints, kunstnik Kristjan Suits. Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu koostöölavastus. Esietendus 8. oktoobril.

Noor näitleja Herman Pihlak ütleb kavalehel: “Risk. See on, kui tead, et midagi kohe juhtub, aga ei tea, mis täpselt ja kuidas. [—] Ma annan endale aru, et seda räägib hetkel tudeng, kes saab riigilt toetust, kellel pole laene, kelle ema ja isa aitavad arveid maksta ja kes ei pea eriti palju mõtlema sellele, kuidas leib lauale saab.” See on täpne kirjeldus Salme kultuurikeskuse suurel laval toimunud teatrisündmusele. Päriselt ja tõsiselt on võetud risk tuua vaatajate ette neljatunnine värsivormis Jaan Krossi näidend “Tiit Pagu”. Lavakunstikool ei ole etendusasutus, tema vastutusel ei ole Linnateatri piletimüük, elektriarve tasumine või publikule meeldimine. Ma arvan, et ka näitlejatele ei pea palka maksma. Emmed-issid peavad neid ju ülal. Ja selline olukord on ideaalne, võib-olla tänases maailmas ka ainuvõimalik situatsioon, kus tegelda tõsiselt teatrikunstiga.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (38)