Annika Laats: mu silmatera, sind jälgitakse!

Illustratsioon: Toon Vugts

Keset seda kõhedusttekitavat maailma, kohati seda isegi trotsides, tuleb meil õppida oma lapsi usaldama. Tuleb pidevalt vastu seista hirmule, mis tahab võtta meie üle meelevalda. Hirm ahistab ja suretab. Usaldus seevastu kingib julguse elada ning armastada.

Ma ei tea, mis uid meil toona peale tuli, aga sõbranna mõte sõita peale tunde trolliga Balti jaama Schnelli tiigi äärde kastaneid korjama tundus loomulik ja vahva. Mis sest, et meil oli vanust 7 või 8 aastat ning kodus olid ootamas emad, kel polnud meie teekonnast aimugi. Mitu tundi hiljem koju Mustamäele jõudes tekitas ema mure hämmingut ja ebamugavust, sest meiega oli ju kõik hästi. Aga küllap see ema seisukord toona mulle muljet avaldas, et ma seda käiku ja kojujõudmist veel 45 aastat hiljemgi mäletan. Alles ise emaks saades adusin, mida võis ta neil tundidel, kui puudus igasugune võimalus lapsega ühendust võtta, läbi elada.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (70)