Kui veel 2007. aastal vaatas läänemaailm pronksiöö sündmusi kajastades meie suunas Moskva silmadega ehk paljud välisajakirjanikud katsid Eestit läbi oma korrespondentide Venemaal, siis praeguseks on seis täielikult muutunud. Eesti rahvusvaheline kuvand on vaid mõne kuuga läbi teinud suure muutuse.
Käesoleva aasta augustis tunnistas Soome peaminister Sanna Marin intervjuus rahvusringhäälingule Yle, et soomlased oleks pidanud viimastel kümnenditel rohkem oma Balti sõpru kuulama, kui jutt oli Venemaast. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola tunnistasid samuti avalikult, et partnerid ei kuulanud piisavalt tõsiselt Eesti ja teiste Balti riikide hoiatusi Putini kavatsustest.
Juba kevadel Berliinis Bundestagi kohtumisel ütlesid Saksa kolleegid Riigikogu väliskomisjoni delegatsioonile, et iga kord, kui Eesti ja teiste Balti riikide esindajad rääkisid varasematel kohtumistel Venemaast, kuulasid sakslased jutu viisakalt ära, kuid ei võtnud meid kuulda. Ukraina ülemraada väliskomisjoni esimees Oleksandr Merežko kirjeldab aga Eestit kui tõelist välispoliitilist suurriiki, kes on suutnud nii sõnas kui teos olla eeskujuks ja liidriks lääne kollektiivsele tahtele panna Venemaa lõpuks oma kuritegude eest vastutama. Kõik see pole juhtunud üleöö ja teed sellise tunnustuse saavutamiseks hakati Eesti välispoliitilises tegevuses sisse tallama juba meie iseseisvuse taastamise järel. Suve hakul ühel Londonis toimunud üritusel meenutas ajaloolane ja ajakirjanik Anne Applebaum kõigile kohalolnutele president Lennart Meri kuulsat kõnet, mille ta pidas 25. veebruaril 1994. aastal Hamburgi raekojas Eesti Vabariigi sünnipäeva auks.
Meri ütles selles kõnes, et kuna me asume “geostrateegilises mõttes ohtlikus paigas, on meis enam kui vahest teistes Euroopa rahvastes teravnenud haistmismeel probleemide ja ohtude suhtes, mis meid naabrusest ähvardavad”. Meri lisas, et “lääs ei oska tajuda seda, mis käärib praegu Venemaa avarustes”, ning rõhutas: “On olemas veel teinegi kahetsusväärne tendents, mida demokraatlikus läänes esitatakse mugavuse mõttes kui reaalpoliitikat. See on kaldumine tuntud poosi, mida kutsutakse sõnaga appeasement. See poos ehk hoiak toetab imperialistlikke jõudusid Venemaal, hoolimata teie vastupidisest heast tahtest. Impeeriumimeelsed jõud usuvad, et nad võivad lahendada oma riigi ja rahva raskeid probleeme ekspansioonide ja naabrite ähvardamise teel. See, kes tahab täna Vene riiki ja vene rahvast tõepoolest aidata, peab järjekindlalt veenma Vene juhtkonda, et imperialistlike ekspansioonide aeg on möödas.”
Meri pidas selle kõne ajal, kui polnud alanud Tšetšeenia sõda, Vene väed olid Saksamaal ja Eestis, meie tee NATO-sse oli kauge unistus ning Putinist ei teadnud veel keegi mitte midagi. Ometi oli nii tema kui ka paljude teiste Eesti poliitikute, ajakirjanike ja diplomaatide seljaajus kindel veendumus, et idanaaber pole loobunud katsetest impeerium taastada ja seetõttu oli vaja Venemaa naabrite julgeolekut tugevdada.
Kahjuks meid väga ei kuulatud või kui seda tehti, siis valikuliselt. Eestil muidugi vedas, et saime oma suured välispoliitilised eesmärgid – liitumised NATO ja Euroopa Liiduga tehtud ajal, kui “uus” Venemaa polnud oma tõelist palet piiridest kaugemal veel avanud.
2008. aasta kevadel osalesin ühel väiksemal kogunemisel Londonis, kus sealne kaitseministeerium püüdis aimu saada Putini järel presidendiks nimetatud Dmitri Medvedevi olemusest ja lääne suhete perspektiividest Deep Purple’i fänni (mis näib rohkem kui FSB pettemanööver) Medvedevi juhitud Venemaaga. Olin tol kohtumisel ainus hääl Balti riikidest ja Ida-Euroopast, eeldatavasti selleks, et ka meie arvamus teiste seas kõlaks. Eks ma siis ütlesin, et ärge looge Medvedevi suhtes illusioone ning et Putin on võimu tipus tagasi pigem varem kui hiljem. Mind kuulati, küll veidi ärritunult, kuid kuulda ei võetud. Pigem võeti hoiak, et eestlaste valus ajalooline taak segab meil suurt pilti mõistmast. Kolm kuud hiljem viis Medvedev Venemaa NATO laienemise vältimiseks sõtta Gruusia vastu ja varipresidendina tegutsenud Putin taastas oma täisvolitused juba nelja aasta pärast ehk aastal 2012.
Ajas edasi kerides jõuame eelmisse aastasse, kui USA luureteenistus avalikustas esmalt liitlastele ja siis kogu maailmale Putini Venemaa vallutussõja plaani Ukraina vastu. Mida lähemale jõudis 24. veebruar 2022, seda sagedamini hakkas maailma meedias kostuma Eesti ja ka teiste Balti riikide hääl. Algul vargsi, enda huve kaitsvalt ja liitlaste kõhklustele reageerivalt; hiljem, Venemaa täiemahulise invasiooni järel, üha enam poliitikat mõjutavalt ja julget eeskuju näitavalt. Seda tehti nii diplomaatilisel tasandil (näiteks Merkeli ja Macroni Putiniga kohtumise mõtte vaidlustamine 2021. aasta suvel) kui ka rahvusvahelise ajakirjanduse küsimustele vastates.
Veel eelmise aasta detsembris lootsid lääne liidrid, et Venemaad on võimalik sõnadega heidutada, ning paljud arvasid, et jõuga ähvardamisest Putin kaugemale ei liigu. Liitlaste seas oli erinevaid arvamusi, kuidas Moskva ultimaatumitele reageerida. USA presidendi kohmakas mõte leida lahendus üksnes lääne suuremate riikide vahel põrkus kiirelt Baltimaade hääleka vastuseisuga. Kuna õhus oli tunda “Müncheni rahusobitamise hõngu”, siis me ei saanud vaikida.
Eesti diplomaatilise aktiivsuse, rahvusvahelise meedia kiirelt kasvanud huvi, teemat valdavate eestkõnelejate, sotsiaalmeedia (eriti Twitter) aktiivse kasutamise ja Venemaa invasiooni koosmõjus tekkis selle aasta varakevadeks olukord, kus ühtäkki vaatasid paljud Eesti suunas mitte üksnes “kas Narva on järgmine” kontekstis, nagu see oli olnud 2014. aasta kevadel, vaid üha rohkem hakati meid kuulama, ja mis olulisim, ka kuulda võtma.
Kui veel 2007. aastal vaatas läänemaailm pronksiöö sündmusi kajastades meie suunas Moskva silmadega ehk paljud välisajakirjanikud katsid Eestit läbi oma korrespondentide Venemaal, siis praeguseks on seis täielikult muutunud.
Nii näiteks maailma ühe mõjukama väljaande Financial Times’i Eestit väga hästi tundev ajakirjanik Richard Milne katab meid puudutavaid teemasid juba aastaid Stockholmist. Teised jälle, nagu näiteks Jeremy Cliffe ajakirjast The New Statesman, kes mais ilmunud artiklis nimetas peaminister Kaja Kallast “Euroopa uueks Raudseks Leediks”, on sellel aastal kaks korda Eestis lugusid tegemas käinud. Sama kehtib paljude teiste rahvusvaheliste ajakirjanike kohta.
Tehnoloogia arenedes ja osaliselt ka koroonapandeemia mõjul, kuna see tingis suurema vajaduse kasutada videokõnesid, teevad rahvusvahelised meediaväljaanded varasemast palju vabamalt teleintervjuusid Zoomi, Skype’i või isegi FaceTime’i kaudu. Veel mõned aastad tagasi pidi näiteks Al Jazeera otsesaatesse liitumiseks Tallinnas või mujal minema stuudiosse, mille telekanal intervjuuks üüris. Nüüd piisab CNN-i, BBC jt intervjuude tegemiseks üldjuhul sülearvutist ja heast netiühendusest.
Täiusliku pildikvaliteedi asemel on meediale olulisem sisuline pool, teema ajakohasus ja ka vaatajate huvi. Ukraina sõja taustal on mitmed Eesti poliitikud ja diplomaadid olnud sagedased külalised erinevate riikide meediakanalite otsesaadetes ning andnud neile kümneid intervjuusid. Nende arvamust kuulatakse ja hinnatakse ning läbi selle on Eesti mõju rahvusvahelise poliitika mõjutamisel mitmekordselt kasvanud. Üheks huvitavaks indikaatoriks on ka Twitteri keskkonnas veebruari lõpust plahvatuslikult kasvanud välispoliitikast kirjutajate ja arvajate jälgijate arv, kelle hulgas on ka ajakirjanikud. Olen isegi korduvalt kogenud, et välisajakirjanikud on saanud ideid teemakäsitluste tarbeks või intervjuu küsimiseks Twitteri kontot jälgides.
Paljude meediakontaktidega suheldes on aga eriti positiivse mulje jätnud Ukraina ajakirjanikud, sest lisaks intervjuudele endile on nad sageli väljendanud siirast ja sügavat tänu Eestile toetuse ning abi eest nende ränkraskes iseseisvussõjas.
Eesti rahvusvaheline kuvand on vaid mõne kuuga läbi teinud suure muutuse. Endisest “Nõukogude liiduvabariigist”, millena rahvusvahelised meediakanalid on meid häirivalt määratlenud kolm aastakümmet, on saanud peaminister Kallase ja paljude teiste aktiivse tegevuse kaudu särav, enesekindel ja aktiivne digitiigrist lääneriik, kes praeguses kriitilises julgeolekuolukorras teab, mis töötab imperialistliku Venemaa eksistentsiaalse ohu tõrjumiseks ja rahu ning stabiilsuse taastamiseks Euroopas. Latt on väga kõrgel, kuid meie DNA-s on pöördumatult sees tahe alati veel paremaks saada. Seega tuleb ka praegust olukorda võtta kui head platvormi Eestile rahvusvahelise välispoliitilise konkurentsi- ja mõjujõu kasvatamisel.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (82)
