Mudlum jätkab aiapidaja vaatlustega ning näitab, kuidas ellu jääda, kui oled taim.
Mis on aiapidaja mure number üks? Teadagi ilm. Sel aastal, mäletan, vedasin aiavooliku välja esimesel mail, et tulbid ära ei kuivaks. Meil oli erakordselt kuiv kevad siin Muhu saarel. Nagu ma olen aru saanud, on ilm Eestimaa eri nurkades totaalselt erinev, ja mis eri nurkadestki rääkida, võib olla nii, et Orissaares sajab maha korraliku paduka, aga meie külas ei tule piiskagi. Pilved vajuvad kuhugi mere poole ära, isegi kui nad lubavalt taevasse kerkivad.
Oli muidugi meeldiv, et mais ei olnud 30 kraadi kuuma, nagu paaril eelmisel aastal. Aga juuni lõppu, just sinna, kuhu mu vanaaegsed roosid oma õitsemist sätivad, maandus 30 kraadi kuuma ja põud. Ülepea oli kevad pikaldane ja vinduv, taimed olid omadega paar nädalat graafikust maas, teeroos, mis muidu mai lõpus alati uhkes õies on, suutis ka ennast kuumalaine ja aiapõrnikate rünnaku alla sättida. Mis juhtub roosidega, kui päike tõuseb kell 4 ja loojub kell 11, paistab taimede peale 19 tundi jutti? Nad pleekivad korrapealt määrdunudvalgeks ja pudenevad kohe peale puhkemist. Mu siidimoonid tegid hommikul punase õie lahti ja juba paari tunni pärast muutusid nende kroonlehed roosaks, veel natukese aja pärast olid nad hallid, punaste täppidega.
