Lugejatele võib jääda mulje, et kirjutav inimene muudkui istub ja kirjutab. Tegelikkus on midagi muud. Mina isiklikult olen väga liikuva eluviisiga inimene. Ja ma ei pea siin silmas auto või ühistranspordivahenditega liikumist. Ikka seda vana head kondimootorit. Kuna mu põhitöö on kirjutamine, siis seda enam. Sest minu aju vajab inspiratsiooniks ning kirjutamiseks hapnikku ja liikumist. Olgu selleks siis jooksmine, maanterattaga kilomeetrite mõõtmine või lihtsalt jalutamine ning uitamine mööda Tartu tänavaid ja salaradu. Tõsi, teravmeelsemad võivad küll öelda, et rattasõit on ju samuti istumine. Aga see iste liigub siiski kütuse abil, milleks on minu kalorid.
Artiklisarjas “Tartu 12 tooli” on stiililt lõbusad kolumnid, milles Lauri Räpp kajastab aasta jooksul igakuiselt ja eri toolidel istudes Tartu elu, nähtusi, sündmusi. Iga artikkel sisaldab ka mõnda kultuurisoovitust, paika, kohvikut, toitu, jalutuskäigurada vms, mis on teda põlise tartlasena kõnetanud ja mida ta soovitab linna külalistelegi.
Niiviisi, istuli mööda ja ümber linna liikudes ning ka püstijalu, hakkavad silma teised liikumisharrastusi hindavad tartlased. Neid on õnneks palju, nagu ühele terve ja targa vaimuga linnale kohane. Järjest arenev kergliiklusteede võrgustik on kui teine Emajõgi, kus voolavad katkematult jalutajate, jooksjate ja ratturite vood. Tõsi, sinna sekka sattub skuutrite ning jettidena vahtu pritsivaid elektritõukse, aga see ei ole käesoleva kirjutise teemaks.