Olev Remsu. Kas ma usun siis?

Marcus Aurelius.

Lootus, et usk kaob, kuna õpime maailma üha enam ja täpsemini mõistuslikult tundma, oli ja on liiga parteiline. Ei kao, hoopis vastupidi, ütleb Olev Remsu oma essees, mis astub religioonide juuri mööda tänapäeva välja.

Enne peaks uurima, on küsimus esitatud minu sisetunde või mu käitumise kohta? Usun, et need võivad seista täiesti lahus.

Esimene on ainult minu saladus (millest ma võin ju avalikult rääkida, kuid mind ei pruugita uskuda), teine paljudele näha, ent pühamukülastusi ja annetusi annab pidada silmakirjalikeks või jumal teab milleks. Tundsin neidu, keda tõmbas kirikusse armastus, ta oli armunud vaimulikku, noorde mehesse, kes ikka võitis väikelinna laupäevaseid mnemoturniire. Aga  heldus, too oli abielus! Neiu kõlksatas pühapäeviti kopikad korjekasti, laulis oma veidi kriipis häälega ilusti kaasa. Jumala asemel armastas ta jumalasulast. Kas võib siin aimata Saatana musta kätt?

Olev Remsu

Olev Remsu on kirjanik. Loe artikleid (14)