Lauri Lagle rebib oma viimases Von Krahlis tehtud lavastuses vaataja meid ühiskonnas ümbritsevatest heietustest otse meie aega, kaasaegsete keskele. Seda teemat julgevad vähesed lavastajad torkida, sest kardetavasti meie aeg ärritab publikut. Et see lavastus on pooli vaimustanud ja pooli häirinud, on seega ootuspärane.

Lauri Lagle viimase lavastuse pealkiri “Ainult jõed voolavad vabalt” on kaugel tõest. Ainult kolmandik maailma jõgedest voolab vabalt. Ja see number kahaneb tempokalt. Laglet huvitavad muidugi inimesed rohkem kui statistika või jõed ja ta on vaeva näinud, et leida need, kes voolaks vabalt, kelle teel ei ole halvasti ehitatud tammi, maanteid, keda ahned põllumehed lihtsalt veest kuivaks pole väänanud. Tema ainus probleem on, et niisugusi inimesi on alles veel hulga vähem kui kolmandik, vaid mõned üksikud voolavad vabalt.

Kui tavaliselt köidab publikut teatris see, mis toimub lava peal, siis “Ainult jõed voolavad vabalt” puhul on alustuseks kõige muljetavaldavam lava ise. Lavastuse kunstnik on Arthur Arula, kes oli aastal 2019 kunstniku kategoorias Eesti teatri aastaauhinna laureaat, oli nomineeritud ka aasta hiljem ja julgen ennustada, et nomineeritakse jälle. Ta tundubki tegelevat ainult ideedega, mis esmapilgul näivad teostamatud või vähemalt pööraselt keerulised. Seekord on ta üles ehitanud terve väikse maailma, ühe kodu ühes elutoa, magamistoa, köögi ja roosa vannitoaga. Sisustustrendid võivad olla universaalsed, aga miski ütleb, et see on kodu siin kusagil meie lähedal. Ja meie ajas, Arula ajaks kui näpuga järge trendiennustajate raporteis – või on asi lihtsalt selles, et ta elab iga ihurakuga meie ajas ning tunneb sama, mida inimesed saalis. 

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (241)