Rein Veidemann: Eesti kultuuri lugu kui kodulugu

Rein Veidemann. Illustratsioon: Toon Vugts

Seekordse eesti kultuuri loodimisega tahan osutada ühele mõttele, mida võib juba etteruttavaltki võtta kirjutise paatose või moraalse osutusena – ja nimelt sellele, et vähemalt Eesti seisukohast on meie aja- ning kultuurilugu tihedalt põimunud ühe keskse mõiste ümber, milleks on “kodu”.

Märgakem, et nii aja- kui ka kultuurilugude puhul on tegemist jutustamisega. Kõik lood on nii jutustamise sisuks kui ka tulemiks. Kultuuri südamikuks peetav inimeste ja inimgruppide “maailma mõtestamine” (vt: Rein Raud. Üldine kultuuriteooria. Rmt. Kuidas uurida kultuuri. Kultuuriteaduste metodoloogia. Koostanud Marek Tamm, 2016, lk 89–90) oleks mõeldamatu ilma lugude ja tõlgenduseta. Muidugi seisab iga loo taga ka jutustaja (keegi üksik “mina” või kollektiivne “mina”, nagu rahvajuttude ja ajalookirjutuste puhul), ent praegu huvitagu meid lugu ise. Kui mingi suurema muusikateosega seoses räägitakse kontrapunktist kui teose ülesehituslikust ja tervikuks kujundavast algest, siis niisugune “algliigutaja” (primus motor) on ka jutustusel. Eesti aja- ning kultuuriloo käivitavaks jõuks ning gravitatsiooni keskmeks ongi “kodu”.

Kuid üksnes ühest sõnast ei piisa. Jutustamiseks vajatakse laiendamist tegevuse (intriigi), tegelaste ning nende omaduste näol. Siinkohal olgu tehtud kõrvalepõige 20. sajandi kirjandusuurimuses juurdunud narratoloogiasse, mis sealt edasi on hargnenud ühiskonnateadustesse, kulturoloogiasse, psühholoogiasse ja politoloogiasse.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (47)