Oled sa kunagi mõelnud, millal sinust kohalik sai? Pakun, et ilmselt on sul naabruskonnas oma lemmikkohvik. Oma nurgapood, kust viimases hädas haarata piim ja pesupulber. Kodukandi parginurgad, kus koeraga nuuskimas käia ja tunda – kasvõi hetkeks –, et kauge linnamüra on võõras mure. Minul oli Tallinnas neid kohti palju.
Uue Maailma endise elanikuna hindasin ma sealset kurikuulsat Grossi poodi eriti kõrgelt. Väike-Ameerika ja Toom-Kuninga nurgal on see betoonist putka seisnud juba vähemalt kümme aastat, teenindades vapralt ning väärikalt naabruskonda kerkiva kalli kinnisvara omanikke. Mõned suisa uurivad peenetes kinnisvarafoorumites, ega see va Grossi pood kuidagi ümbruskonna mainet alla ei too. Kujutate ette, heita Grossi poele ette kümnete ja sadade inimeste tööpäevajärgset päästmist soola-, piima- ja võipuudusest? Lubamatu peenutsemine!
Londonisse kolides ma Grossi poodi esialgu ei igatsenud. Unustasin selle olemasolu vast lennujaamas, kui mitte varem. Eriti teravalt tundsin ma puudust oma maja tänavakorrusel tegutsevast pagariärist, tundsin puudust Telliskivi restodest, Balti Jaama turust, isegi Kristiine keskusest tundsin puudust. Mitte et London neile asendust ei pakuks, vaid minu rutiin ja etteaimatavus oli mult ära võetud. Ma võisin kodust kinnisilmi Kristiine Prismasse kõndida ja intuitiivselt piimaleti asukoha tuvastada, kusjuures tee peal teadsin täpselt, millisesse keemilisse oma kleidid ning pintsakud viia. Ma teadsin isegi peast, mis see kõik maksma läheb.
