Raul Rebane: kohalik, rahvuslik ja rahvusvaheline

Raul Rebane. Foto: Iris Kivisalu

Poliitikutel peaks olema marssalikepp kotis ja pürgimus ülespoole, et saada rahvusvaheline pädevus. Kahjuks see alati nii ei ole. Vaid Eesti tasandile keskendumine oli väga märgatav ka koalitsiooniläbirääkimistel, leiab Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.

Artikkel on esmalt ilmunud ERRi arvamusportaalis.

Palju aastaid tagasi, hinnates Gerd Kanteri andekust tippu jõudmiseks, tegin ma analüüsiks lihtsa skeemi. Küsisin, kas Gerd on kohaliku, rahvusliku või rahvusvahelise tasandi talent? Pärast põhjalikku analüüsi tekkis usk, et tal on eeldusi tipptasandil läbi lüüa. Nii juhtuski.

Samamoodi saab igaüks endalt küsida, et kes ma olen. Ei maksa illusioone luua, näiteks malemängus olen kohalik tegija. Väike-Maarja, Pandivere, Simuna piirides saaks hakkama, Tallinnas ja Tartus, ehk riigi tasandil, suurema osa mänge kaotaks, maailmas poleks lootustki.

Sama skeem sobib ka paljude teiste valdkondade analüüsiks. Oluline on aru saada, et inimesi on vaja igale tasandile, elu ongi püramiidikujuliselt üles ehitatud. See on nagu laulupidu: enamik laulab kooris, osa on solistid, aga mõned käivad välismaal tippkoore juhatamas.

Poliitika on veidi erinev, sest seal on teistsugune konkurents. Valiku põhimõtteks ülespoole liikumisel võib olla grupikuuluvus, lojaalsus juhile, aktiivsus või usinus. Muusikas ei aita, kui sa oled dirigendile üdini ustav, seal peab laulda ka oskama. Poliitikas juhtub aga alalõpmata, et ministriks saab mitte parim Eestile, vaid see, kes mingil põhjusel sobib erakonnale. Siis juhtubki, et keeli mitte oskav inimene hakkab väliskaubandusega tegelema või inimene, kelle kirg on inimesi taksojuhina teenindada, pannakse juhtima riigi põllumajandust.

Üles saada ei ole lihtne ja enamik ei saagi. Kes saab, õpib kiiresti, et seal on karm konkurents ja suur vastutus. Iga sõna maksab. Vormelisõitja Jüri Vips, juba rahvusvaheline mees tegi ebaeetilise märkuse vähemuste kohta ja probleeme jätkub väga kauaks. Ühe Läti presidendi kohta levib praeguseni Youtube’is nalju, kuidas ta üritas president Barack Obamale inglise keeles poliitikat rääkida.

Huvitaval kombel on poliitikas erinevatel tasanditel erinevad nõuded. Eestis võid raadiosaates sada korda öelda “kui on must, näita ust” stiilis eetilist õudust ja midagi ei juhtu. Ja on ka neid, kellele see kangesti meeldib. Teiselt poolt tähendab see, et suurde või rahvusvahelisse poliitikasse asja pole. Müncheni konverentsil sellise külajutu rääkimine tähendaks igavest pitsatit otsaette. See tähendab, et kohe algselt positsioneeritakse ennast tegijaks vaid Eestis.

Minu arvates on see vale. Enamikul poliitikutel peaks olema marssalikepp kotis ja pürgimus ülespoole, et saada rahvusvaheline pädevus. Kahjuks see alati nii ei ole. Vaid Eesti tasandile keskendumine oli väga märgatav ka värsketel koalitsiooniläbirääkimistel.

Oleks tahtnud kõva häälega hüüda, et “kurat võtaks, praegu käib sõda, elame kogu iseseisvuse aja suuremas kriisis. Ukrainas otsustatakse Eesti saatus.” Aga millest kuulsime läbirääkimistel? Oli tunne, et kogu võitlus käis ainult selle peale, kes saab hankida suurema helikopteri, et selle pealt rohkem raha külvata. Pärast kokkuleppeid oldi maru uhked, et suudeti teisi partnereid haneks tõmmata ja eelarvest enda erakonna plaanidele rohkem välja pressida.

Suure pildi mitte vaatamine viib populismi. Toetused on oluline meede riigi elu ja tervise tagamisel, aga praegu saame 16-aastaselt valida, 24-aastaselt lastetoetust paljudele neile, kellel on juba lapsed ja 18-aastaselt koolis tasuta süüa.

Miks see nii? Tekib mulje, et toetuste väljapressimisel ja jagamisel tuntakse ennast kindlalt, rahvusvaheliselt väga ebakindlalt. Kommunikatsioonis siis räägitaksegi kohalik kõige tähtsamaks ja mõeldakse välja ilusaid lauseid nagu “rahva tõelised mured” jne.

Mured on reaalsed ja suured, aga kas kellelgi on lootust, et me selle kriisi ajal saame kõik edasi elada nagu midagi poleks juhtunud? Ehk on meie peamised mured praegu siiski seotud Ukraina saatusega? Ehk on 200 miljoni euro eest mürske Ukrainale meie tuleviku kindlustamisel efektiivsem kui järjekordne rahakülv? Arutada tasub.

Kirjutasin selle loo hoiatuseks, sest hirm tuleb peale mõeldes, milliseid tasuta kinke hakatakse lubama veel järgmiste valimiste eel. Väikselt mõtlemise lõks, mille eest USA omaaegne president Harry Truman hoiatas valusa terminiga “esmajärgulised teise sordi mehed”, on meil kindlasti olemas.

Äkki mõtleks sedakorda häälte saamiseks välja midagi strateegilisemat ja suuremat? Praegused suured kriisid, sõda ja koroona on suurelt mõtlemise aeg.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

Raul Rebane

Raul Rebane on kommunikatsioonikonsultant. Loe artikleid (8)