Näitusearvustus. Maria Helen Känd: ajalooliselt ja aktuaalselt poltiitiline näitus. “Mõtlevad pildid”

V.A. Zahharov teostab teabevahetust Päikesega. Foto: Maria Helen Känd

Maria Helen Känd arvustab näitust “Mõtlevad pildid”, mis avati märtsis ja mis on Venemaa alustatud sõja tõttu saanud lähiajaloo teemadel täiesti uue konteksti. Kumu suures saalis esialgu sõjavastase protestina ilma teosteta avatud näitus hakkas alates aprilli teisest poolest paarinädalase intervalliga täituma teostega ning on tänaseks päevaks pilte peaaegu täis.

Jalutan Kumu suurde saali märtsis 2022 ja sattun tühjale näitusele. Eesti kõige suurem kunstimuuseum ei tervita aga pelga kunstilise žestiga nagu nt Yves Klein teosega „Tühjus“ (Le Vide, 1958), kus Klein üleni valgeks võõbatud ruumi avamisega ilmestas, et kõige puudumine võib olla sama vaimustav kogemus kui kõige kohaolu.

Kumu „Mõtlevad pildid“ keskendub samuti kontseptualismile, aga tühja näituse avamine polnud immateriaalsuse manifest, ega ka mitte tsensuur, vaid reaktsioon Venemaa sõjale Ukrainas. Poliitiline tasand saab näitusel seega nii aktuaalse kui ka ajaloolise mõõtme, sest tükk-tükk haaval on saal täitunud 70. ja 80. aastatel Moskvas ja Baltikumis viljeletud nõukogude korra mõistes mittekonformistlikku kunsti. Ilmselt tuleb üllatusena, et taolist loomingut smuugeldasid ENSVst ja mujalt Ameerikasse Norton ja Nancy Dodge*, kelle kogus esindatud kunstnikud mängisid sageli võimude poolt ettekirjutatuga, keskendudes ideedele ja vormidele, pöörates poliitpropaganda pöördvõrdesse. Juuliks on Kumu suur saal taolisi pilte peaaegu täis. Sõda ikka kestab. Milliseid mõtteid need pildid õigupoolest mõtlevad?

Maria Helen Känd

Maria Helen Känd on vabakutseline kuraator ja kultuurikriitik, Eesti Kunstiakadeemia magistrant. Tänavu pälvis ta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu esimest korda välja antud aasta kunstikriitiku stipendiumi. Maria Helen kirjutab Edasile kunstiteemadel. Loe artikleid (13)