Kord sündis ühes kuningriigis poisslaps nimega Ain, kellele jumalad andsid kaasa hoolivad vanemad, hea õnne, natuke mõistust ja kidura kehaehituse. Üks sorts aga pani poisile peale loitsu, mis pidi tooma talle samaväärselt õnnega ka kannatusi, kuni poiss need ühel hetkel ületab. Selleks peab ta läbi tegema rea katsumusi, et puhastuda ja jõuda enda päris olemuseni. Enne seda on tal määratud käia mööda käänulisi radu, mis toovad nii kogemusi, tarkust ja rikkust kui ka kannatusi ja pettumisi.

Ilmselt seetõttu oligi poiss juba noorest peast natuke imelik – kaldus nukrameelsusele, hoidis omaette ja huvitus rohkem lugemisest kui teiste poistega kaklemisest. Kooli minnes viis loits ta kokku kurja nõiaga, kuid sellest lahingust väljus ta võitjana, võttes kaasa nii haavad, millega sai täiskasvanunagi tegeleda, kui ka teiste kannatuste mõistmise ja taipamise. Samuti teadmise, kui väärtuslikud võivad olla kannatused ning milline vägi on kohaloleku ajatus jõus.

Peale seda suurt lahingut tundus, et poisist hakkab asja saama. Lõpetas kenasti kooli, töötas õpipoisina, käis kuningriigi sõjaväes, leidis imetoreda naise ja sai peagi riigi parimas tõllakuuris tööle. Sealt viis tee edasi kuningriigi suurima rahapaja juurde, kus noorsand tegi kenasti karjääri ja elu tundus kenasti minema.

Ühel hetkel aga, kui kõik oli justkui olemas, hakkas sortsu loits tööle.

Väljastpoolt oli kõik hästi – tööl läks hästi, raha oli piisavalt, kodus tore naine ja vahvad lapsed. Kuid sees hakkas salakaval madu keerutama ja südant närima, nii et noorsand ei saanud enam kuskil rahu. Tekkis isegi küsimus, kas see ongi nüüd kõik, mis mu elul on mulle pakkuda? Ja milleks üldse sellisel moel elada? Selliste mõtetega suutis noorsand endale ka tõsisema haiguse alge külge mõelda. Poiss oli juba rahapajast lahkumas, arvates, et äkki see toob leevendust.

Õnneks kutsus viimasel hetkel üks tark võlur Peep ta mitmeks päevaks enda juurde nõiakuuri koos teiste sama loitsu all kannatajatega. See oli esimene kord, kui poisile avati uks tema tõelise olemuse juurde. Tegelikult küll paotati ainult veidi, kuid sellest piisas, et anda poisi elule mõneks ajaks uus hingamine – juurde tuli selgust, energiat ja väge oma elu ja tööga rahapajas jätkata.

Möödusid mõned edukad aastad kuni poisile tundus, et nüüd on ta küps laia maailma minekuks ja on aeg rahapaja turvalisest keskkonnast lahkuda. Jumalad ise aitasid tal rahapajast lahkumise sujuvaks teha ning õige pea uue teeotsa leida. Selle käigus kadusid küll paljud senised tuttavad, kuid asemele tulid uued inimesed.

Tänu jumalate soosingule ja intensiivsetele õpingutele võlukunsti* vallas astus ta suure sammu lähemale enda päris olemusele, hakates selle käigus toetama teisi omasuguseid, kes otsisid uut teed või väge enda tegemistesse. See oli aeg, kui ta avastas seni väiksena tundunud kuningriigist hoopis teise nurga. Seal käisid koos samasugused imelikud, kes tegelesid igasuguse võlukunsti ja enda arendamisega. Enamasti oli aga võlukunsti kursustel vaid mõni üksik mees, ülejäänud kõik „õrnema“ soo esindajad. Alguses oli see talle harjumatu, kuid lõpuks pani ainult imestama –

kas tõesti on ülejäänud meessool kõik hästi ja neil pole vaja enda arenguga tegeleda?

Kõik läks hästi: mees kasvas, avastas endas järjest uusi tahke, võitles sisemiste deemonitega, sai tarkadelt õpetajatelt abi ning kasvatas enda väge. Kuni sortsi loits hakkas jällegi tööle ja tundus, et olemasolevast enam ei piisa. Õnneks viis saatus ta kokku kaugelt maalt pärit õpetajatega. Nende abil kohtus ta oma seni peidus olnud suurimate hirmude ja deemonitega, kes rebisid ta piltlikult öeldes tükkideks. Selle valulise protsessi käigus sai poisist mees, kes oli valmis astuma teiste teenimise ja enesega töö raskele rajale, selle asemel et süüdistada ümbritsevat maailma ja olusid. Olles peale deemonitega kohtumist veel tükkideks, tuli saatus ise talle appi – seekord idamaade targa Janno näol. Janno aitas tal end uuel moel kokku panna ja uuesti teele asuda ning koos temaga rändab ta siiamaani.

Mees keskendus nüüd veelgi enam võlukunstide õppimisele, enda puhastamisele ja erinevate vaimsete harjutuste praktiseerimisele. Ise endamisi mõeldes, kas on ikka mõistlik nii palju sellesse panustada. Samal ajal aga märgates, et tema elus hakkas järjest enam toimuma kummalisi kokkusattumusi ning soovide ja mõtete täitumisi. Täide kippusid minema ka need mõtted, mille täitumist ta ei soovinud, pannes teda ette vaatama oma mõtete ja soovidega. Samuti märkas ta, et mida enam ta pühendas aega enda sisemise kohaloleku ja võluväe kultiveerimisele, seda paremaks muutus ka tema töö teiste inimeste toetamisel.

Ja ometigi, sortsi loits võttis jälle võimust ja mees oli hädas – kuidas edasi?

Vanaviisi enam ei tahtnud, uutmoodi ei osanud. Kuni täpselt õigel ajal toimus ülemaailmne võlurite konverents, kus mehe ette pandi peegel valusate küsimustega. Küll põikles mees kõrvale, kuid lõpuks andis alla ja võttis ette sügavama endasse kaevumise töö.

Selle käigus jõudis ta ebamugava vastuseni: on aeg kapist välja tulla ja tõde tunnistada.

Veidi julgust ja mõtteid kogunud pani ta oma ülestunnistuse paberile, mis olgu siinkohal ära toodud:

„Jah” – olengi veidi metsapoole:

• ma tahan luua parema elu kõikidele inimestele, nii et ka 150 aasta pärast oleks maal elu, puhast vett, toitu ja õhku ning inimesed elaksid õnnelikult, saades läbi nii iseenda, teiste kui loodusega. Ma tahan luua rõõmu, valgust ja rahu siia maailma, kõikidele ja kõikjale;
• ma panustan ebaratsionaalselt palju aega enda arengule, õppimisele ja vaimsetele praktikatele, iga päev, mitmeid tunde;
• ma tunnetan kõrgema jõu olemasolu, mida ei saa käega katsuda, kuid mis ometi meid kõiki toetab ja on kõige loodu taga;
• ma usun, et see kõrgem jõud on meie kõigi käsutuses, isegi kui enamus meist ei oska seda kasutada. Mina isegi olen ju alles algaja sel teel;
• mulle meeldib töötada inimestega sügavamal tasandil- sel moel on võimalik panna imed juhtuma ja luua eeldused tõelisteks muutusteks. Eriti meeldib käia inimeste ja meeskondadega looduses – tavaliselt muudab see inimesed paremaks ja annab neile selgust ning väge, mida mujalt on raskem leida;
• mulle meeldib teha tööd šamaanitrummiga – see tundub loovat väge, mida sõnadega ei loo, ja ta toetab nii mind kui teisi inimesi;
• samas meeldib mulle põimida sisemine, vaimne dimensioon, reaalsete tegevustega materiaalses maailmas, et kindlustada muutuste tõeks saamine ka materiaalses maailmas;
• ma siiralt usun, et igal ühel meist on oma tee käia, omad õppetunnid õppida. Ja et ei ole olemas ühte universaalset õpetust või lahendust, mis sobib kõikidele, vaid oluline on üles leida endale sobiv ja seda rada mööda käia.

Ülestunnistust vaadanud, ohkas mees ja jäi mõtlema, mida sellega edasi teha. Tuttavatega jagada? See oleks egole liiga lihtne. Nii otsustaski mees enda egol elu raskeks teha ja ülestunnistuse kõigile avalikuks teha.

Miks?

Ehk on sellest kellelegi kasu ja julgustab teisigi panustama enda arengusse ning avalikult välja ütlema, millesse tegelikult usub. Millegipärast on ju nii, et näiteks füüsilisest tervisest ja spordist on väga normaalne rääkida, vaimsest tervisest ja spirituaalsusest rääkimine aga justkui ei sobi. Mine sa võta kinni, miks.

* Võlukunst- positiivne- ja transpersonaalne psühholoogia, inimeste mõttemustrid ja käitumise müsteeriumid, lahendusekeskne- ja transpersonaalne coaching, indiaani ja idamaade tarkus ning vaimsed praktikad, šamaanitee õpe jmt .

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson on elukutseline coach ja mentor. Ain viib läbi visioonirännakuid ja erinevaid enesearenguga seotud töötubasid. Tema missiooniks on toetada inimesi päris elu loomisel ja oma kutsumuse järgi elamisel. Loe artikleid (14)