On 2020. aasta kevad. Saabub koroona ja maailm pannakse seisma. Kogu minu töö läheb pausile. Leian end tupikust ja pagen loodusesse. Tulles tagasi tundega, et tahan uuesti õppima minna. Ülikooli. Tartusse, vist.

Kuu hiljem tutvun noore mehega, kes lõpetas just religiooniuuringud Tartu Ülikoolis. Tema jutt ja olek tekitavad uudishimu. Lähen ülikooli kodukale, vaatan õppekava. Vau – juba ainete pealkirjad kõlavad ägedalt. Ometigi on hirm ja kahtlus naha vahel. Kas ma juba liiga vana pole? Mis mu pere sellest arvab? Kuidas see mu muud elu mõjutab? Kas ma saan hakkama?

Seda, miks ma sinna ikkagi lähen ei oska seda kuidagi ratsionaalselt põhjendada, endale ega teistelegi. Siiski sosistab vaikne hääl minus, et tuleb minna. Olgu nii.

Sügis

Ülikool algab, minu jaoks ilma ametliku ja piduliku avapauguta. Leian end esimestest loengutest. Nuhutan Tartu Ülikooli hõngu. Lahe! Väljast vaadates jätab peahoone suure ning piduliku mulje. Seest aga on tegelikult väga kodune.

Eredalt meenub Roland Karo ütlus ühest esimesest teaduse ja religiooni seminarist. See, mida tänapäevane teadus räägib, on sootuks erinev meile nooruses koolis õpetatust. Hiljem saab see kamaluga kinnitust. Eriti inspireerib mind, et vaimsus ja teadus ei ole enam vastandid, vaid neil on ühisosa, ning see ühisosa pigem kasvab.

Esimene semester – õppetöö maht on väga korralik. Kahman poole rohkem aineid kui ette nähtud. Teemad on lihtsalt nii ägedad. Nuusutan ka hingehoiu ainet ja saan aru, kui raske töö see on. Inimesi kimbutavate hädade plejaad on muljetavaldav. Imetlen kõiki neid, kes põhitööna inimeste vaimsete hädadega tegelevad. Olgu nad terapeudid, psühholoogid, psühhiaatrid, hingehoidjad vmt.

Endalegi ootamatult satun seminarile, kus tutvun Annika Laatsiga. Temaga kohtumised tekitavad sündmuste ahela, mis päädib minu ristimisega Rapla kirikus. Siiani imestan, kuidas see juhtus.

Teine semester – intensiivne õppetöö jätkub. Saan lõpuks pihta oma lõputöö teemale ja hakkan selle nimel tööle. Toetajateks Olga Schihalejev ja Kaido Soom, kes oma kannatlikkuse ning teadmisterohkusega on tõeliseks inspiratsiooniks. Lõputööks saab spirituaalset intelligentsust toetava koolitusprogrammi loomine.

Suvi ja palverännak

Lõpuks saan õppetööst hinge tõmmata. Minuni jõuavad palverändurid, kes on loomas Tallinna–Valga palverännurada. Nende entusiasm ja õhin haarab kaasa. Nii leiangi end palverännult, käies Eesti koos nendega (ja vahel omaette) läbi. Lõpetame Valkas, salaja üle piiri hiilides. Lätlastel on koroonakarantiin ja ametlikke pabereid me ei jõudnudki teha. Kuid seda soojem on sealsete inimeste vastuvõtt.

Uus sügis

Kolmas semester – nüüd läheb asjaks. Teen lõputöö raames esimese koolituse – tunne on mega. Olen avastanud justkui uue valdkonna oma elus. Samal ajal saan lõpuks ka rahvusvahelisse programmi, spirituaalset intelligentsust õppima. Kaks päeva hiljem haigestun aga koroonasse. See võtab aja kaheks nädalaks maha. Pikutan, vaatlen elutoa seinal päikese liikumist ning tunnen rõõmu ilukirjandusest. Enne jõulu saan veel teisegi koolituse lõputöö raames ära teha.

Lõputöö eelkaitsmine. Esitan ära ja arvan, et on superluks – töö juba peaaegu valmis. Eelkaitsmisel tõmmatakse vesi peale. Õnneks lastakse küll edasi, kuid parandamist, täiendamist on küllaga – olen alles alguses.

Müstiline vahepala

Jõulud ja aastavahetus mööduvad kahe ägeda uurimistöö tähe all. Üks nendest käsitles Rumi elu ja loomingut. Tegu on islami müstikute (sufismi) esindajaga. Mehega, kes inimesi üle maailma inspireerinud juba viimased 800 aastat. Mind hämmastab, kuidas tema loodu inimesi siiani puudutab. Isegi USA-s, tarbimiskultuuri kantsis, on Rumi enimmüüv poeet. Võib-olla on ta looming vajalik pinnapealsuse ja välisele rõhu panemise tasakaalustamiseks?

Kevadel aga sain vaadata, mil viisil tänapäeva teadus käsitleb müstilisi ja transtsendentseid kogemusi. Eriti põnev oli lugeda uuringut, kuidas kõige “usukaugemad” põhjamaalased, sh eestlased, neid kogemusi loodusest saavad ja tõlgendavad. Kes tahab põhjalikumalt tutvuda, leiab selle uuringu siit.

Kevad ja neljas semester

Lõpetamisega seonduv pinge kasvab pidevalt. Võtan spirituaalsust puudutavad teadustööd uuesti ette. Saan aru, et see on kaugelt suurem maailm kui seni arvasin. Adun, et tean vaid imeväikest osa. Kuigi olen vaimsust üle kümne aasta uurinud ja praktiseerinud. Olga abiga hakkab lõputöö siiski ilmet võtma ning tekib mingi süsteem.

Samal ajal lõpetan ka rahvusvahelise spirituaalset intelligentsust käsitleva programmi. Saan kätte sertifikaadi – võin töötada küll, ja teen ka esimesed tööd sel teemal.

Magistriväitekirja kaitsmine

Retsensent Tõnu Lehtsaarelt tuleb üdini positiivne hinnang, nagu ka juhendajalt. Kaitsmisest kujuneb pigem mõnus diskussioon, mitte eksamit meenutav kogemus. Mõned krehvtised küsimused ka sekka, mis panevad mõttemahlad voolama.

Lõpphinne – A ehk suurepärane. Juhhei!

Koju tulen vaat et lennates. Kõnnin justkui pilvedel, isegi aru saamata, mis nüüd juhtus. Hinges on suur rõõm ja rahulolu.

Lõpetamine

Pidulik ja ülev aktus. Endalegi üllatuslikult saan cum laude diplomi. Peene nimetusega usuteaduste magister (religiooniuuringud). Cum laude ise polnud ju eesmärk. Lihtsalt juhtus nii – teema vaimustas sedavõrd. Ütlesin kohe alguses endale, et ei lähe hinnete või teiste pärast õppima. Ehk on nii kõigi asjadega. See, mis vaimustab, paneb pingutama ja lõpptulemuse pärast muretsemata tegutsema. Vahel isegi liiga palju.

Huh, hea, et läbi sai!

Mis edasi?

Peale kaitsmist tekkis mõte, et läheks kohe doktorantuuri sama teemat edasi uurima. Hakkasin isegi doktoritöö kava kokku kirjutama, et sinna kandideerida.

Kuid enesetunne läks maru raskeks. Punnisin nagu vastu tuult ega leidnud õiget nurka. Mitu päeva vaevlesin ning olin ängis. Kuni vestlus hea sõbra Jannoga tõi valgust – vara veel. Võta vaheaasta ja vaata siis edasi. Nii teengi ja hingan kergendunult. Sain vahepeal kaduma läinud tiivad tagasi.

Tunnen, et sügisel juhtub midagi ägedat. Midagi suurt, kus saan seni õpitu ja kogetu inimeste teenistusse rakendada. Mil moel täpselt – pole õrna aimugi. Tunnen vaid, et seal on inimesi, juhtimist, meeskondade ja vaimsusega tööd. Küll sügis toob selguse.

Kokkuvõtteks

Oli äärmiselt äge ja intensiivne rännak. Olen saanud õppida ning õpetada. Pea kogu vaba aja, sh jõulud ja aastavahetuse, õpingutele pühendudes. Samal ajal veel tööd tehes. On, mida meenutada. Tänan kõiki kaasteelisi, õpetajaid, lähedasi ja toetajaid, kes sel teekonnal minuga olid!

Kui Sinulgi sees kripeldab, et tahaks uuesti õppida – anna minna! Võid avastada endas ja maailmas sootuks uued tahud. Mõnusat maailma avastamist ja avardamist!

***

Viimasel ajal küsitakse minult korduvalt samu küsimusi. Panen vastused kirja, et ei peaks kõigile eraldi vastama.

1. Mis sa nüüd edasi teed?

Jätkan selle tegemist, mida oskan ja mis näib ka teistele kasu toovat. Coaching, mentorlus, meeskondade ja juhtide arengu toetamine. Samas olen avatud uutele väljakutsetele, mis elu toob.

2. Kas sinust saab nüüd kirikuõpetaja?

Ei saa, selleks puudub mul praegu vastav haridus. Õppisin religiooni teaduse seisukohast vaatama ning analüüsima, mitte teoloogiks.

3. Kas sa nüüd usud?

Jah, usun küll. Nii nagu kõik inimesed usuvad midagi. Isegi ateistid usuvad, et nad ei usu.

4. Mida ülikoolist said?

Maailmavaade avardus tohutult. Sain kinnituse, et ajan õiget rida ja see pole ainult uhhuu-asi, vaid ka teaduses sügavuti uuritav ning inimesi toetav teema. Kinnituse, et inimesed vajavad nii vaimu- kui hingetoitu lisaks tavapärastele vajadustele. Taipamise, et eestlased on palju usklikum rahvas kui arvame (meenuta kasvõi selgeltnägijate populaarsust või loodususku). Süsteemsema vaate suurele vaimsuse/spirituaalsuse/religiooniga seonduvale kirjule maailmale ja enda kogemustele.

5. Kas soovitaksid Tartu Ülikooli ka teistele?

Jah, kui Su sisetunne nii ütleb – usalda seda. Vajadusel räägi kellegagi, kel on endal see kogemus olemas.

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson on elukutseline coach ja mentor. Ain viib läbi visioonirännakuid ja erinevaid enesearenguga seotud töötubasid. Tema missiooniks on toetada inimesi päris elu loomisel ja oma kutsumuse järgi elamisel. Loe artikleid (14)