Eesti venekeelse kirjaniku Ilja Prozorovi värske novelli tõlkis eesti keelde Eda Ahi.
Pimedal tänaval seisab hall viiekordne maja. Viimase korruse aknas põleb tuhm tuluke. Seal asub köök. Köögis, keset tühje põranda- ja seinakappe, istuvad kaks inimest. Istuvad kesköises vaikuses valge laua taga kipakatel taburettidel. Laual on pudel punast poolkuiva, kaks mäkerdatud täketega pokaali ja pakk sinist Chesterfieldi. Pikk kõhn käsi, mille randmelt paistavad lüheldased roosakad armid ja südamekujuline tätoveering, lebab laual pokaali kõrval; seda katab lõhenenud küüntega hiigelsuur karvane kämmal. Käsi kuulub naisele, kämmal mehele. Voldid mehe sõrmeliigestel meenutavad kuivanud sibulaid. Kunagi ilutses nimeta sõrmel musta oonüksiga kuldklotser. Selle oli kinkinud isa, kes lahkus pärast rasket ja kurnavat neerutõbe enneaegu esivanemate sekka. Haigus väsitas perekonna nii hirmsal kombel ära, et kõigil oli hea meel, kui isa lõpuks otsad andis ja igavesele teekonnale suundus. Ligimesed soovisid kadunukesele head teed, hingasid kergendusega välja ja elasid puhta südametunnistusega edasi. Toona teismeealine mees sai sellele suurepäraselt pihta – talle näis, et isast ilmajäetuse vastik tunne pesitses ainuüksi temas endas. Üheksandal päeval andis ema talle üle sõrmuse – ainsa seadusliku päranduse. Mees pani selle sõrme ega lahkunud ehtest järgmise viieteist aasta jooksul. Ent siis jõudsid kätte raskevõitu ajad. Ei olnud raha, ei olnud tööd, ei olnud mingeid väljavaateid. Mees silmitses kätt, seebitas selle sisse nagu kord ja kohus ning tõmbas iseloomuliku naksatusega sõrme külge kasvanud ehte ära. Seejärel viis pandimajja ja tegi rahaks. Isa pärandusest oli küll mõnevõrra valus lahti öelda, ent rahapuudus oli valust teravam. Kaua aega palus ta isalt andeks, põlvitades öösiti paljasääri luitunud vaibal. Mehele meeldis kangesti põlvitada, kui ta milleski süüdi oli. Uskus, et see kustutab mis tahes eksimuse.
Niisiis katab mehe sõrmuseta käsi naise kätt. Too on noor, alles tüdrukuohtu, nii kahekümne kolme või kahekümne nelja aastane. On lõpetanud ülikooli, patrab saksas nagu emakeeles, käis isegi Berliinis üliõpilasvahetuses. Seal kaanis pool aastat järjepanu õlut ja käis Marlene Dietrichi haual. Diplomi on ta peitnud kummutisahtlisse, pleekinud rinnahoidjate ja aluspükste vahele, vanemate silma alt ära – et see ei meenutaks neile tütrele pandud lootusi. Juba kaks ja pool aastat töötab ta vahetustega odavate ehete poes, ärkab enne kukke ja koitu, jookseb vahel pargis krossi ja unistab millestki, mida ei suuda endale ise ka seletada. Ikka juhtub, eriti lühikese inimelu jooksul. Mees on temast täpselt veerand sajandit vanem, ta on naise jaoks vanatoi.
