Marko Mäetamm: superministeerium & surnud mees

August on käes. Lapsed hakkavad kooli minema. Ilmad on sügiseselt meeleolukad – sajab paduvihma, tuul lennutab katuseid ja puid. Kööki tikuvad moosikärbsed. Vannitoa trapp haiseb rohkem kui tavaliselt. Õhus on tunda peatselt algavat kõdu ja hääbumist.

Ei oskagi midagi rohkem kirjutada tegelikult… No ja millest sa siin ikka kirjutad. Sihuke vaikne aeg. Lehtedes ei ole ka midagi huvitavat. Või noh, vahel natuke midagi ikka on. Et Bolt lõpetas karjääri. Ja Tänak on heas hoos. Ja üks noor eesti mitmevõistleja on ka igavesti heas hoos. Ja ka terroristid on heas hoos ning nende lemmikstiiliks on ikka veel autoga rahva sisse sõitmine ning stabbing. Ja Trump ja Putin ja Põhja-Korea – kõik on jätkuvalt tegijad.

Hiljuti lugesin kusagilt veel niisugust huvitavat asja (see oli vist tegelikult hoopis Facebookis), et see “Eesti Vabariik 100” logo, mis näeb välja nagu number 18, on peaaegu üks ühele sarnane mingi 90-ndate algusest pärit ameerika rulabrändi logoga. Pildid olid ka juures ja no oli tõesti sarnane. Üldplaan ja proportsioonid ja teksti paigutus – kõik. Mingid kirjutised olid ka juures selgitamaks, et logotegijad olid selle hämmastava sarnasusega algusest peale kursis, aga see ei häirinud neid sugugi, sest need on täiesti erinevate asjade logod. Loomulikult olla ameerika rulafirmaga ka ühendust võetud ja selgitatud, et me tahame sellist asja teha ja ameerika rulafirmal polevat olnud selle vastu kõige vähematki.

See asi pani mind mõtlema, et kui ma oleks olnud selle logo autor, siis mind oleks hirmsasti häirinud see, et treisin 2017. aastal kogemata 90-ndate logoga samahästi kui identse asja.

Isegi nagu natuke au pihta oleks see asi käinud. Ja kui see fakt juba töö algfaasis selgeks oleks saanud (nagu jutu järgi täpselt oligi), siis, kasvõi kivist vesi välja, aga oleks üritanud teha ikka midagi unikaalset. Selle peale tuli mulle meelde ka üks kunagi Ukrainas Nikolajevo linna tänaval nähtud kilekott, kus oli peal Coca-Cola logoga identselt kujundatud kiri Soki-Vodõ. Kiri oli loomulikult kirillitsas ja tähendas eesti keeles mahlad ja muud alkoholivabad joogid.

See rulafirma lugu ja soki-vodõ on mõistagi kaks täiesti erinevat asja, aga midagi on neis siiski ka ühist, ma ei oskagi täpselt öeldagi, mis see just täpselt on. Minu nõuka lapsepõlv oli justnagu täis mingisuguseid niisuguseid asju.

Foto: Paul-Martin Mäetamm

Kõik oli kuidagi millegi kauge ja juba olemasoleva lahja kodune peegeldus, mida toonased taldadest pealaeni küünilised inimesed võtsid lihtsalt kui farssi ja tarbisid sellepärast, et paremat lihtsalt polnud kusagilt võtta.

Siis lugesin mingisugusest meediakanalist veel ühte igava hapukurgihooaja kohta päris huvitavat lugu Superministeeriumist. See on see uus maja Liivalaia ja Pärnu maantee ristmikul, mille ees on mingisugune huvitav maapinnast väljaulatuv muhk. Maja ise on hästi ühtlane ja sile ning mulle on sealt mööda käies alati tundunud, et see ei ole väga huvitav maja. Natuke nagu kehval paberil mitte kõige parema printeriga mustvalgelt väljaprinditud kujutise tunne saadab mind selle maja puhul ja ma jällegi ei oska öelda, miks just.

Hiljuti maja seinale ilmunud kolm lõvi nagu tahaks seda tunnet kuidagi lõhkuda, aga minu arust need pigem süvendavad seda.

Tundub ka, et need lõvid on sinna fassaadile kahepoolse teibiga kinnitatud, mis varem või hiljem ära sureb ja siis need lõvid kukuvad mõnele superministrile veel pähe. Mul eile just kukkus kahepoolse teibiga kinnitatud nagi vannitoas seina pealt alla ja kohe tulid need lõvid meelde!

Aga lugu, mida ma Superministeeriumi kohta lugesin, rääkis hoopis sellest, et see maja ei peagi seda toredat seadust rakendama, mille alusel peaks uus ehitis ostma kogu ehitusmaksumusest ühe protsendi vääringus oma sise- või välisruumi kaasaegset kunsti. Et on leitud mingi kaval jokk moodus seda tüütut seadust mitte järgida. Seal oli tegelikult veel palju täpsemalt kõigist nüanssidest, aga need mind ausalt öelda ei huvitanudki. Kõik oli niigi selge.

Kui ma järgmisel päeval sellest majast mööda läksin (käin sellest majast elukoha tõttu iga päev kaks korda mööda), siis tundus see mulle veelgi igavam ja veelgi halvemale paberile veelgi kehvema koopiamasinaga mustvalgelt väljatrükitum kui enne.

Lõpetuseks üks minu endaga juhtunud asi ka.

Sõidan mõned päevad tagasi Nuia. Olen mitu ööpäeva vähe maganud ja et silm ikka lahti seisaks, teen ühes väikeses suht linnalähedases bensukas kiire kohvipeatuse. Kohvi ostmine ise tekitab juba natuke nagu pissihäda, selles bensukas aga vetsu nagu ei paista olevat. Või noh, võibolla kusagil maja taga on ka, aga et ilm ilus ja ümberringi kena võsa, siis mõtlen, et teen asja lihtsaks ja lähen lasen võsas ära. Meestel käib see asi ju nii lihtsalt nagu tihtipeale ütlevad naljaga pooleks, kuid justnagu siiski ka natuke sapiselt need, kellel see asi nii lihtsalt ei käi.

Ronin paar sammu nõlvast alla, et mind tee pealt näha ei oleks ja… näen, et kõrge rohu sees magab üks mees.

Hõikan “Hei!” ja “Ärka üles!”

Aga et mees kohe üldse ei liiguta, siis tundub asi kahtlane. Astun lähemale ja teen tiiru ümber magaja. “Halloo!” Ikka ei midagi. Surgin õrnalt puuoksaga – no täitsa vait! Ja justnagu isegi ei hinga… Õnneks on mul kaasas asjalik poeg, kes ütleb, et helista 112. Helistan. Ja räägin, et leidsin mehe, kes tundub surnud olevat ja küsin, et mida ma nüüd tegema peaksin. Öeldakse, et tuleb oodata politseid. Kaua umbes tuleb oodata? Nii umbes 15-20 minutit. OK, ootan muidugi.

40 minutit möödas, helistan uuesti 112 ja küsin, kaugel see politsei ka olla võiks, et kas tasub ikka edasi oodata. Öeldakse, et võiks ikka oodata, et kiirabi on juba sinnapoole teel ja politsei peaks olema ka välja sõitnud. Et nii umbes 10 minutit veel ehk. Kurdan, et me siin poisiga tegelikult Lõuna-Eestisse teel ja ega väga kaua ei tahaks oodata, aga no kui on teel, siis on ok ja ootame ikka ära.

Kümne minuti pärast saabubki kiirabi. Asjalik brigaad tuvastab kiirelt, et mees on tõesti surnud ning brigaadi ülemus teatab mulle kurvalt, et nüüd tuleb mul ju veel politsei ka ära oodata. Ütlen, et ma juba nelikümmend viis minutit ootan siin politseid ja viimati öeldi, et peaks olema välja sõitnud. Brigaadi ülemus imestab ka, et kus nad siis on ja haarab telefoni. Ja teatab peale mõningast vestlust kellegagi, et politsei ei teagi sellest väljakutsest midagi. Tohoh, et ei teagi!? Aga kuidas ei tea, ma ju helistasin 112 ja teie ju teadsite! Ja kui ma teist korda 112 helistasin, siis öeldi mulle selge sõnaga, et politsei peaks ka olema välja sõitnud. “Teretulemast meie maailma!” ütleb selle peale brigaadi ülemus ja hakkab taas kuhugi helistama. Teised brigaaadi liikmed lähevad bensukasse kohvi järele.

Ei oska ei mööd ega määd öelda sellise asja peale. Asjalik poeg ka ei oska. Tere tulemast siis jah. Meie maailma.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)