Veiniarmastajad nii Eestimaal kui ka mujal jagunevad kahte leeri. Ühel pool on punt, kes ihaldab kummastavaid lisaainevabu jooke, ning teises leeris veinisõbrad, kes ei suuda neid veine silmaotsaski sallida. On siis tegu nauditava joogi, tühipalja trendi või hoopis nässu läinud veiniga?

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta Edasi e-poest. Artikli autor Ketri Leis on vabakutseline sommeljee, kes on osalenud edukalt rahvusvahelistel sommeljeede võistlustel. Ta on olnud sommeljee restoranis Leib Resto & Aed ning viimati Tsunftis. Tema eriline kirg on naturaalne vein.

Paljudel meist on siiani säilinud romantiline kujutluspilt päikselisel sügispäeval jalgadega viinamarju trampivatest inimestest. Mängleva kergusega voolab mahl vaatidesse ja muutub veiniks, mida juba mõne aja pärast nautida saab. Oleks tore, kui veinitööstus sel moel ka tänapäeval toimiks. Tagasi juurte juurde minek, keemia minimaalne kasutamine põllumajanduses, loodussõbralike maaviljelusvõtete tõhustamine ning pinnase taaselavdamine – need kõik on selle sajandi selgeks missiooniks. Veininduses on eelmainitud tegevuste väljenduseks naturaalsed veinid. On ilmne, et veiniarmastajad nii Eestimaal kui ka mujal jagunevad kahte leeri. Ühel pool on punt, kes ihaldab kummastavaid lisaainevabu jooke, ning teises leeris veinisõbrad, kes ei suuda neid veine silmaotsaski sallida. On siis tegu nauditava joogi, tühipalja trendi või hoopis nässu läinud veiniga?