Sel korral on fookuses klaverimuusika ja tume õrnus.
Erki Pärnoja esimene klaveripaladest koosnev EP “Volga: Six Pieces for Piano” avab kuulajale vahelduseks ukse muusiku teise instrumendiga töötamise protsessi. Olles enim tuntud kitarristina, kõlab seekordsel lühialbumil hoopis Pärnoja loomingus samuti olulist rolli mängiv klaver.
Laulja-laulukirjutaja Manna uus lugu “Grieve” keskendub lapsepõlve leinale, otsusele edasi liikuda. Mannale omase karge alatooni ja tume-müstilise helimaailmaga lugu mõjub ühtlasi unelev-õrnalt.
Erki Pärnoja Mannast: “Asi on sügavuses, mis tuleneb personaalsusest ja intuitsiooni usaldamisest”
“Ma ei teagi täpselt, mis hetkel ma Mannast ja tema muusikast teadlikuks sain, aga mäletan selgelt, kuidas minu huvi tema tegemiste vastu kasvas pärast seda, kui vaatasin 2021. aasta alguses ilmunud Taavi Aruse filmi “Lil Eesti”. Mulle jäi meelde, kuidas Manna kirjeldas oma lugude kirjutamist. Kui ma ei eksi, siis ütles ta, et see võtab tal aega 30–40 minutit, mitte rohkem. See olevat tema jaoks ülikiire protsess – kui tal instrumentaalpõhjaga sidet ei teki, siis ta edasi ei tööta, sest ju siis pole see tema jaoks õige asi. Selle hetkeni ei olnud ma enda jaoks ära sõnastanud, mis see on, mis mind tema loomingu juures täpselt kõnetab, aga peale “Lil Eesti” nägemist sain aru, et asi on sügavuses, mis tuleneb personaalsusest ja intuitsiooni usaldamisest.
Mulle tundub, et Manna ei ehita oma lugusid ega konstrueeri neid detailidest, vaid hindab kulgemist õige asja suunas, usaldab protsessi ja äratundmistunnet ning otsib pigem sädet, mis tooks temas(t) kogu loo tervikuna välja, ühe hooga. Seda siis juhul, kui instrumentaal teda tõesti kõnetab ning loomulikud ja loomingulised protsessid tema sees käivitab. Seda oli inspireeriv kuulda ja ma sain aru, et see osa loomisest on minu ja tema vahel väga sarnane – see on samastumise koht. Ma olen teda nüüdseks kolm korda live’is näinud ja olen iga kord sellist ausust tajunud. Ta laulab päris asjadest, läbitunnetatud mõtetest ja tal on tõsi taga. Samas näib, et ta ei võta enda tegemisi ka liigse tõsidusega – see, mida ta teeb, paistab pigem väga orgaanilise ja voolavana, see on mingi loomulik kulgemine. On näha, et inimene teeb, mida ta peabki tegema,” jagab mõtteid Erki Pärnoja.
“Järjest rohkem meeldib mulle kuulata tekste. Kui lool juba tekst on, siis tahad ju teada, millest see räägib! Mõnes tekstis on väga selge narratiiv, mõned tekstid on jällegi abstraktsemad ja isegi krüpteeritud – vahel selleks, et kuulaja hoopis enda seest selle konkreetse loo sisu avastaks, ja vahel selleks, et mitte liiga otseselt autori isiklikke läbielamisi, kogemusi või mõtteid n-ö paljastada. “Grieve’i” kuulama hakates ei saanud ma üle ega ümber oma huvist selle sisu ja sõnade vastu. Kui lool on selline pealkiri, siis on see loomulik. Manna ise on öelnud, et tegu on lapsepõlve leinamislooga. Juba see, kuidas sellise pealkirjaga lugu nii mõnusa gruuviga algas, mõjus minule paeluvalt. Sedasorti kontrastid meeldivad mulle väga. See lugu on hästi produtseeritud, kõlab ülihästi ja viib mind kuulajana kaasa. Aga peale Manna isikupärase hääle ja ägeda laulumaneeri ning hea produ on minu meelest kõige võimsam ikkagi tema loo sisu. Kõige tähtsam ongi ju sisu!
“Grieve’i” kunstiline terviklikkus tuleb välja erinevate detailide koosmõjust: tekstist, mis kõneleb mõttemaailma muutumisest vanemaks saades; videost, mis on filmitud Lasnamäel, kus Manna üles kasvas; ning kontrastidest nagu see lapsepõlve kergust meenutav mõnus gruuv vastandumas päris tõsise ja elulise temaatikaga (“everybody had dreams… once / it gets colder and I get older / need to leave, I cant grieve” jne). Kõik detailid on kunstiliselt ja mõtteliselt ühendatud, osa ühest suurest tervikust – see on väga ilus! Minu jaoks on see hea näide sellest, et Manna laulab päris asjadest: oma elust, päriselt läbi elatud ja tunnetatud teemadest – see on isiklik, selles on sügavust ja see mõjub,” kirjeldab-analüüsib Erki Pärnoja Manna lugu.
Manna Erki Pärnojast: “Esmakuulamisel sulasin bussitooli sisse ära, meenus minu lapsepõlvekodu tuba, klaveriklahvide lõhn”
“Puutun Erki ja tema muusikaga kokku esimest korda. Esmakuulamisel sulasin bussitooli sisse ära, meenus minu lapsepõlvekodu tuba, klaveriklahvide lõhn, see tunne, mis tekkis, kui jõudsin koolist koju ja tegin klaverikaane lahti. See viis mind parimas mõttes tagasi,” kirjeldab Manna Erki Pärnoja uut loomingut.
“Lugu annab edasi jahedat kevadõhku, madalat päikest ja kurba meelt. Selles on peidus sadu erinevaid tundeid, kõik vaheldumas sama kiiresti kui noodid loos. See lugu sobiks hästi rõdule varajase hommikukohvi kõrvale. Ma arvan, et kui mina oleksin selle loo autor, siis oleks see mu jaoks kõige olulisem lugu sellelt kogumikult. Selles on peidus mingi tume energia, midagi, mis paneb kõhu keerama ja vajutab silmad kinni. Kui ma esitaks seda lugu kontserdil, venitaksin tempo veelgi aeglasemaks ja laseks nii endale kui ka publikule seda lugu otse veenidesse,” kommenteerib ja visualiseerib Manna Erki Pärnoja lugu.
Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.
Liisi Voolaid
Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (80)
