Edasi podcast’is “Tagasi” on saatejuht Mikk Pärnitsal seekord külas politseikapten Maarja Punak, kes töötab Politsei- ja Piirivalveameti kommunikatsioonibüroos sotsiaalmeedia ja veebiturvalisuse valdkonna eksperdina. Noorte seas on ta tuntud veebikonstaablina, kellelt vajaduse korral netiavarustes toimuva kohta interneti teel nõu küsida.

Juttu tuleb turvalisusest sotsiaalmeedias ning viisidest, kuidas seda kollektiivselt tagada. Kuidas reageerivad netis üle piiri läinud inimesed politseiametnikuga näost näkku vesteldes? Mis on inimeste ootused tänapäeval politseile ja kuidas tulla toime kiiresti areneva sotsiaalmeediaga, kus justkui keegi seal toimuva üle täit kontrolli ei omagi?

Mõtteid vestlusest:

• Ka vandenõuteoreetikute seas on radikaalsemaid inimesi, kelle arvates selleks, et panna inimesi uskuma, mida nemad usuvad, on vaja vägivalda. Et sul on vaja tulla tänavale, sul on vaja avaldada meelt, aga teha seda niimoodi, et sa tõesti tekitad ohu kellelegi tänaval või kutsud üles näiteks politseiametnikke või valitsusametnikke ründama, kutsud üles, et peakski tänaval tegema lärmi ja möllu lihtsalt selleks, et saada oma missioonile tähelepanu, ja see ei ole okei.
• Seesama TikToki kasutaja tegi siis tõesti selliseid videoid, kus ta ütleski välja, et kui sa näiteks oled enda elukaaslasega suhtes ja tema ei taha seksida, siis tegelikult sinul on õigus temaga seksida – mis on absurd, mis on selge vägistamise kirjeldus, aga see otseselt ei ole veel tegu. See ei ole asi, mida me saame menetleda, sest ta nii-öelda räägib seda ju jutuna. See on väga väär, et ta sellist asja levitab, aga ma arvan, et kõige olulisem, mida me saame [sel puhul] teha, on sealsamas kommentaarides anda märku, et “kuule, see soovitus, mida sa annad, on absurdne, sobimatu”, mida ka väga paljud kasutajad tegid. Siis me juba suudame natuke seda müüti murda ja natuke tema sõnumit ikkagi teistele ka arusaadavamaks teha.
• Mulle on alati meeldinud see [reaktsioon], kui keegi ütleb, et noh, ma ei tea, “ma vihkan inimesi, kes on teise nahavärviga”, ja sa viid selle ühe teise nahavärviga inimese tema juurde ja näitad, et tegelikult on ta ju täpselt samasugune inimene nagu kõik meie. Võib-olla sama [kehtib ka nüüd], kui meie seas on nii palju sõjapõgenikke. Kui me üks hetk näeme, et tegelikult nad on inimesed, kes on tulnud väga rasketest oludest, nad on tulnud kriisist, ja nad on ülitänulikud selle abi eest, mida meie vähegi saame neile pakkuda, siis võib-olla seesama meie mõtlemine ja meie enda sisemine segadus kogu selle uue olukorra ees lahtub ja võib-olla me ei ole enam nii vihased.
• Mida rohkem me teeme kommentaare, mis on argumenteeritud, positiivsed, rahumeelsed, teist poolt võib-olla ka ära kuulavad, aga selgitavad, miks nemad arvavad teistmoodi, seda rohkem saame tuua normaalse arutelukultuuri enda sotsiaalmeediasse.

“Tagasi” on Edasi podcast, kus kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits kohtub Eesti kultuuris ja elus silmapaistvate isikutega ning puudutab vestluse käigus ka neid teemasid, millele mõtleme, aga millest võib-olla ei julge juttu teha.