Saabusin laupäeva pärastlõunaks oma esinemiselt Tallinnast koju, olin kehvasti maganud, sõidust väsinud ning veel hommikust söömata, sest mu majutuskohas polnud hommikusööki ette nähtud ning tahtes kiiremini koju jõuda, ei läinud ma ka linnas kusagile kohvikusse. Ilm oli samuti jälle külm ja sadas lörtsi, kuhu sa siis tahadki minna!
Koju jõudes viskasin kiirelt pannile midagi, mis oli poiste söögist järele jäänud – ikka makaronid! Lõin kaks muna ka sekka. Natuke juustu peale. Ning maitsestasin hooletult soola-ürdiseguga. Ja soolane see söök sai! Mõtlesin siis, et me ei peaks, isegi ei tohiks teha midagi väsinuna ning samas kiirustades, sest siis kaob õige tunnetus, lisaks muidugi pühendumus ning õige hingamine.
Ja sealt edasi, seda soolast, hilinenud hommikusööki üsna tujutult mäludes mõtlesin ka väljendile “üle soolama”. Me soolame üle ka suhtluses tihti just siis, kui oleme väsinud. Öeldes asju, mida me päriselt ei mõtle. Võib-olla lausa nähvame midagi. Või näägutame. Väsinuna on inimene tihti halvas tujus. Parem on siis, kui ta rahuneks, puhkaks ja ta rahule jäetaks. Et ta ka ise oskaks seda rahu võtta ja teisigi selle vajadusest teavitada.