Pole see nüüd ainult koroonaajast tingitud, aga aina enam ja enam kostab kõrvu, kuidas asjadele, olukordadele, probleemidele soovitakse läheneda teaduspõhiselt. Ei ole spordivaldkondki selles suhtes erinev – et püüelda kõrgemale, kaugemale ja kiiremini, vinnatakse end hiiglaste kukile, kust kaugusse kaedes loodetakse edumaad evida teiste ees.
Eks need hiiglased ole siinkohal teadlased, kes oma laborivabrikust aina uusi ja uusi teadusartikleid treivad, tekitades seeläbi uut teadmist, mida siis ärksamad äriinimesed ja treenerid ära kasutavad, et luua uusi tehnoloogiaid, mille kombinatsioon palistaks teed tipu suunas.
Olles lähedalt seotud nii praktilise treeneritööga rattaspordis kui ka püüeldes doktorikraadi poole ehk tehes teadust ülikoolis ja püüdes käia sama sammu tehnoloogia arenguga, on põnev jälgida nende kolme – treener, teadus ja tehnoloogia – omavahelisi suhteid.