Rein Veidemann: omailmad ja eluilm. “Viljandi paadimees” ja teised

Viljandi on (üksildaste) unistajate paradiis. Foto: Hedvig Hanson.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

“Omailma” mõiste tõi käibele Eestis, Läänemaal sündinud, Tartu ülikoolis õppinud baltisaksa päritolu bioloog ja ühtlasi biosemiootika rajaja Jakob von Uexküll (1864–1944). Uexküll pani tähele, ja seejärel ka tõestas, et kõigel elaval siin maa peal, alates taimedest ja lõpetades imetajatega, on neid ümbritseva eluilmaga suhtlemiseks kaks instrumenti: taju ja mõju. Kõigest sellest, mida subjekt – aga seda oleme ka meie inimestena – tajub, moodustub tajuilm ehk tajusfäär. Teiselt poolt, kõigest, millega me midagi tajudes vastame, moodustub mõjusfäär. Need kaks kokku annavadki subjekti omailma.

Kuigi omailma asukoht on meis endis, meie sees, on see “laetud” tegelikkuse (resp eluilma) impulssidega. Üexküll võrdleb isendi omailma ämblikuvõrguga. “Iga subjekt,” kirjutab ta, “põimib oma suhted nagu ämblikuniidid teatud omaduste külge ja koob nendest kindla võrgu, mis kannab tema olemist.” (Jakob von Uexküll. “Omailmad”. Tartu: Ilmamaa, 2012, lk 89)

On tähtis rõhutada – ja seda Uexküll ka teeb –, et ilma elava subjektita ei saa olla ei aega ega ruumi. Ehk teisisõnu, inimeste, aga ka tervete inimrühmade puhul, kuni rahvasteni välja, on nende omailmad pidevas liikumises. See ei ole kaootiline Browni liikumine, vaid eesmärgistatud, teadvustatud, aga mõnikord ka teadvustamata, maagiline suhestumine ümbritsevasse eluilma – kõik ikka selleks, et eluilmas oma tsükkel (sünd, kasvamine, olelemine, hääbumine, surm) läbida  ning pärilik informatsioon uutesse omailmadesse salvestada.

Niisugune on siis “omailmade” mõiste loodusteadusest lähtuv seletus. Aga mingem praktika, laiemalt kultuuri, ja pisut kitsamalt, kirjanduse juurde. Omailmad kultuuris hõlmavad subjekte, kes kasutavad eluilmaga suhtlemisel ühist keelt – aga see keel võib olla ka murre või murrak –  ja mentaalsust. Kultuuris ei ole võimalik tajuda ega mõjuda ilma keeleta ega selles keeles olevate tekstideta. “Tekstide” all tuleb mõista kõiki tähendust omavaid või tähenduse saanud nähtusi, alates suulisest pärimusest, lõpetades muusika, kujutava kunsti, teatri, filmi ning uuemal ajal digikultuuris ringlevate meemidega.

Lõppude lõpuks on tekstina võetav iga objekt, millele antakse või mida tajutakse tähenduslikuna. Mentaalsuse all pean ma aga silmas hingelisvaimset äratundmisruumi, mis ammutab oma energiat ühisest ajaloost, müütidest, eluilma tähistuskorrast (loodusobjektidest, maastikest jms). Võib öelda, et kogu kultuur toimibki niisuguste omailmade vahelise polüloogi ehk mitmikkõnena. Kultuurisemiootika rajaja Juri Lotman (1922–1993), kelle sajandat sünniaastapäeva me äsja tähistasime, on andnud sellele kultuuriliste omailmade mitmikkõnele üldistava kuju – semiosfäär.

Niisiis, iga rahva kultuuri omailmadeks on tema keel ning aja- ja koha tähistuskord. Meie, piltlikult öeldes, kombime tegelikkust, st eluilma, ja seejärel ka tõlgendame tegelikkust just nende instrumentide (keel, müüdid, ruumitähised) abil. Kultuuriline identiteet, antud juhul siis eesti kultuur, on just selliselt eluilmaga suhtlevate omailmade tulem.

Põhimõtteliselt kehtib kõik ülal öeldu ka kirjanduskultuuri kohta. Iga kirjandusteos on ühelt poolt teose looja omailma väljendus, teiselt poolt fragment antud kirjanduskultuuri eluilmast. Meile saab see kujukamalt mõistetavaks, kui mõtleme kogu eesti kirjandusloo peale tervikuna. Sellele, kuidas eesti kirjandus tekkis lugemisõpetusena – ma pean silmas piibli ettelugemist ja siis juba katekismusi ise veerides või lugedes –, kuidas seejärel tekkis õpetlik-valgustuslik jutukirjandus ning siis juba meie oma kirjandus 19. sajandi keskpaigast alates. Suurem osa sellest kirjavarast oli tõlge või mugandus. Aga see võeti üle kultuurilaenuna, tehti omaks, misjärel hakkas laen toimima meie kirjanduslike omailmade kandja ning esindajana.

Nüüd ongi õige hetk tulla “Viljandi paadimehe” juurde. Küllap tunnistame, et see on juba peaaegu terve sajand olnud üks levinumaid seltskonnalaule üle kogu Eesti. Aga samal ajal kuulub see tekst viljandlaste, ja võiks vist öelda, kõigi mulkide identiteedi varamusse.

Nõnda on “Viljandi paadimees” ühelt poolt eesti kultuuri eluilma, teiselt poolt aga viljandlaste omailma tähistaja.

Ent teada on ka see, et kuigi “Viljandi paadimehe” laulu sõnade autor on Viljandis sündinud ja seal ka Maagümnaasiumi lõpetanud tantsumuusik ja orkestrijuht Juhan Porisammul (1906–1947), artistinimega John Pori, siis tegelikult on laulu algupärandi autoriks hoopis läti levimuusika klassik Alfrēds Vinters (1908–1976). Laulu lätikeelne nimi on “Gaujas laivinieks” (“Koiva paadimees”). John Pori võttis selle oma orkestri repertuaari 1936. aastal, ajal, mil Eesti Vabariik oli jõudnud oma arengus teatava küpsuseni ning rahvas üldise heaoluni, umbes nagu praegu, kolmkümmend aastat pärast Vene okupatsiooni.

Laul räägib noorest paadimehest ning tema siniste silmadega pruudist, keda ta jääbki igatsema läbi kogu oma elu. Nii et seda lauldakse n-ö mälestuse võtmes. Koiva jõe asemel, millest paadimees tütarlapse üle peab viima, on laulus metonüümina “vesi”. Alles laulu viimases salmis saame teada, et tegemist on Viljandi järvega.

Milles me siis näeme selle laulu omailma? Kohalegendi kõrval – sest “Viljandi paadimees” ei ole ainult laul, vaid ka üks linna legendidest – on tegemist nostalgiaga ehk teisisõnu, teatud hingelisvaimse seisundi väljendamisega. Viljandi paadimehe igatsus ei kuulu üksnes armastusele, mis jääb saatma meid läbi elu, vaid ka eluilmale endale. Me võime seda tähistada kuulsa ladina sententsiga – sic transit gloria mundi, tõlkes “nõnda kaob maailma hiilgus”. Aga me võime ka lihtsalt tunnistada kõige ajalikkust. Välja arvatud üksainus paarissõna laulu viimases salmis – “ikka veel”. Seda “ikkagi”- või siis “ometi”-sõnale taandatavat “ikka veel” on füüsikust ja filosoofist kirjanik Madis Kõiv (1929–2014) nimetanud eesti südamesõnaks. “Omailmad” kaovad koos nende kandjatega, aga nende energia kandub üle aegade. Ikka veel, ikkagi, ometi.

Hulk aastaid läind, kuid Viljandi järv ikka kohiseb,
hall paadimees sääl ikka veel neid silmi igatseb. 

Keskendusin siinkohal “Viljandi paadimehele” kui viljandlaste omailma tähistajale, Viljandi laululisele embleemile. Aga mitmel teisel Eesti linnalgi on oma laululised embleemid. Tänulikud peavad siinkohal olema heliloojast levimuusikule Raimond Valgrele (1913–1949) nii Tartu, Pärnu kui Narva, aga ka kogu Saaremaa. Valgre “Tartu marss”, mida vahemikus 1. juunist kuni 26. novembrini mängivad Tartu raekoja tornikellad kaks korda päevas kell 12:01 ja 18:01, sündis heliloojal sõja ajal 1943. Optimistliku või lausa võitlusliku laulu algusfraas “Kaunim linn on Eestis Tartu, Emajõe kalda peal” on uhkusest pakatav eneseteadvustus.

Huvitav seejuures on, et Valgre “Tartu marss” räägib linna kui koju jõudmisest pärast seda, kui saatus on kandnud tartlasi kaugele. Põhjus – ja see ilmneb ka laulus – on mõistagi teises maailmasõjas, kuhu tuhanded eesti mehed sisuliselt küüditati Vene poolel sõdima. Ajapikku on sõja kontekst taandunud ning domineerima on jäänud kojutulek mistahes maailmanurgast.

Lausa omainimeseks peab Valgret aga Pärnu. Valgre kirjutas ühe emblemaatilistest lauludest “Pärnu ballaad”. Valgre 90. sünniaastapäevaks 2003. aastal avati Pärnu rannas Kuursaali kõrval – Kuursaali orkestris mängis enne sõda akordioni ka Valgre – skulptor Rait Pärgi teostusel skulptuur heliloojale. Aastatel 2003–2017 korraldas linn Valgre laulude ja muusika festivali. Kuursaalis on esmalt kõlanud mõlemad Pärnuga seotud Valgre igatsev-romantilised armastuslaulud, roosist rannaliival kõnelev “Pärnu ballaad” ja “Muinaslugu muusikas”. Pärnu on nähtavalt esil ka Mati Põldre vändatud Valgre eluloofilmis “Need vanad armastuskirjad” (1992).

Ent emblemaatiliseks lauluks Pärnule sai ka 1961. aastal helilooja Gennadi Podelski (1927–1983) kirjutatud “Pärnu legend”, mille üheks “tegelaseks” on Pärnu muul. Tegemist on taaskord armastuslooga, nagu ka “Viljandi paadimees”. Podelski laulu sõnade autor on aga hoopis juudi päritolule viitav Jossif Nasalevitš. Narvale on pühendanud Raimond Valgre aga “Narva valsi” (1944), mille laulis kuulsaks Narvas sündinud Artur Rinne (1910–1984). Kuulsaim koha identiteeti ehk omailma rõhutav on aga Debora Vaarandi (1916–2007) luuletusele “Talgud Lööne soos” Valgre kirjutatud “Saaremaa valss”. Lauluteksti sünnikoht on Saaremaal Jööri külas Ürtsi mäel tähistatud mälestuskiviga. Nõnda siis on üks laul tõstetud lausa kultuurimälestiseks. Tänu Georg Otsale (1920–1975) on “Saaremaa valss” sisenenud ka soomlaste omailma. Võib vast öelda, et lisaks ühisele hümnile kuulub meie ja soomlaste ühisesse omailma ka “Saaremaa valss”. Ja pole tähtsusetu märkida, mis sellel eesti-soome sillal nii ühiselt mõjuvad: suve lühikesed valged ööd, hetkeks lahvatav armujoove, hell mälestus sellest ning teadmine, et üksnes armastusega täidetud koht on ainus ja igavene:

Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl.

Essee aluseks on emakeelepäevale pühendatud kõne Viljandi Gümnaasiumis 17. märtsil 2022. a.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (63)