Jazzkaare fookuses. Bowie 75: pane oma punased kingad jalga ja tantsi bluusi

David Bowie. Foto: REUTERS/Dylan Martinez/Scanpix

David Bowie tähendusest kirjutab muusik Marten Kuningas.

Kui ma esmakordselt Bowie häält kuulsin, ei olnud mingit vihjet selle kohta, milline mõju saab sel olema minu elule. Olin viieaastane Freddie Mercury fänn Lasnamäelt. Vaatasin peaaegu iga päev VHS-kassetile salvestatud Queeni muusikavideoid, sealhulgas lugu “Under Pressure”. Mõni aasta hiljem tuli siiamaile kaabeltelevisioon ja MTV. Mäletan, et kuigi suurim Bowie hitt, mida sealt mängiti, oli kümme aastat varem ilmunud “Let’s Dance”, jäi mulle kohe kõrva ja silma lugu nimega “Jump They Say”. Aastakümneid hiljem saan teada, et see lugu on Bowie püüd toime tulla oma poolvenna Terry enesetapuga, kes, nagu ka nende ema, põdes skisofreeniat. Pole vale väita, et vaimne tervis on üks suuri teemasid, mis Bowie elust ning loomingust ikka ja jälle läbi käib. Siin on ka üks oluline seos, miks Bowie poolte oma 70ndate plaatide jaoks uue tegelaskuju või kontseptuaalse keskkonna loob.

Ukse lööb 1972. aastal valla provokatiivne rockjumalus Ziggy Stardust, kes ei ela kuigi kaua, sest järge ootab Aladdin Sane, bipolaarne ikoon, toosama mingitud välgunool T-särkidel ja plakatitel – ühelt poolt tähelepanust ning kokaiinist üles keeratud staar, teisalt introvert, kes igatses turvalist kontakti oma tegelike tunnetega. Bowie oli küll glämmilaeva kapten, kuid ta lahkus sealt esimesena 1974. aastal pärast plaati “Diamond Dogs”, mille muusikat on hiljem sildistatud proto-pungiks, sisuliselt on see postapokalüptiline ühiskonnakirjeldus, inspireeritud Orwellist ja Burroughsist.

Samal aastal läks Bowie Ameerikasse, kus sai sõbraks oma kunagise iidoli John Lennoniga ja salvestas koos mustanahaliste muusikutega plaadi “Young Americans”, totaalne kannapööre eelmisest albumist. Ta ise kutsus seda plastic soul’iks ning kirjeldas seda kui “pärimusmuusika purustatud jäänused liftimuusika ajastul, mille on kirjutanud ja sisse laulnud valge inglane”. Juba vähem kui kahe aasta pärast ilmus tegelane nimega Thin White Duke albumilt “Station To Station”. Bowie on hiljem väljendanud hämmeldust, et ta sellest perioodist eluga välja tuli, sest selleks ajaks oli kokaiinisõltuvus võtnud tema psüühe üle täielikult võimust. Ta arvas, et kui ta paneb oma tunded tegelaskujudesse ja hiljem need tegelaskujud “tapab”, on ta ka vaba oma deemonitest. See oli suur eksperiment, mille tulemusena sündis surematu pärand.

Muusikaliselt on minu lemmik Bowie periood aga 70ndate teine pool, plaadid “Low”, “Heroes” ja “Lodger”. See on aeg, kus ta otsustab täielikult maskid heita ning loominguline protsess muutub veel eksperimentaalsemaks, tähtis inspiratsiooniallikas on Kraftwerk, stuudiosse tuleb appi Brian Eno, kelle ebakonventsionaalne lähenemine Bowiet köidab. Minu elus on paariaastane periood, kus kuulasin “Low”-vinüüli pea iga päev. Elasin askeetlikku elu Kalamajas Kopli tänaval, napilt enne, kui see kant plahvatuslikult populaarseks sai. See plaat oli mulle ustav kaaslane ning andis jõudu hetkil, mis olnuksid muidu ehk ohtlikult üksildased. Õnneks aga aitas mul navigeerida Bowie.

Liigutav on vaadata Bowie intervjuid tema elu lõpupoolest. Olin küll mitu elulooraamatut läbi lugenud, kuid intervjuude peale sattusin alles pärast tema surma. Ma näen erakordselt intelligentset, sooja ja humoorikat inimest, keda on huvitav vaadata ja kuulata. Tema arusaam ühiskonna toimimisest, selles orienteerumine ning selle taustal suhe enda minaga on imetlusväärne. Mis on selle taga? Mis seda inimest motiveeris? See oli ammendamatu huvi nähtuste vastu. Teda vaimustas kultuur ja enda funktsioneerimine kultuuris. Ning inimeste tõmme sellise eeskuju poole on mõistetav, sest ta kannab kuvandit, mis tekitab kindlustunnet. See inspireerib.

Mind paelub see terviklikkus, kuidas ta eksistentsi ja loomingusse suhtub. Kuulen seda tema hääles ning näen seda tema liikumises. Kõik on struktuurne ja üdini originaalne. Seda kinnitab ka tema testamendina mõjuv viimane plaat “Blackstar”, mille Bowie salvestas oma elu viimasel aastal, mil teadis, et kauaks teda siin maamunal enam pole. Album ilmuski Bowie 69. sünnipäeval, kaks päeva enne surma, millest möödus tänavu jaanuaris kuus aastat. Tundub, nagu selle kuue aasta sisse mahub rohkem kui eelnenud viiekümnesse.

Kuusaastakust rääkides on “Five Years” lugu, mida mulle aeg-ajalt meeldib esitada. Tundub, et pala tähtsus on ajaga vaid kasvanud: “my brain hurt like a warehouse, it had no room to spare, I had to cram to so many things to store, everything in there”. Ühes 90ndate intervjuus nimetas Bowie end naljatamisi kapišamaaniks. Näen siin tõetera. Kindlasti polnud ta lihtsalt muusik, vaid eelkõige kunstnik ja näitleja, aga ka uuendaja ning prohvet. Mina olen, nagu miljonid teisedki, puudutatud tema olemusest ja loomingust. Tema lugusid on samavõrd põnev kuulata kui ka mängida. Arvestades elu muutuvat loomust, meie surelikkust ja kõigi nähtuste möödumist, on väga hea mõte võtta kuulda nõu, mis on pea nelikümmend aastat eetris keerelnud: pane oma punased kingad jalga ja tantsi bluusi!

Festival Jazzkaar 2022 toimub 24. aprillist 1. maini ning Marten Kuningas ja bänd teevad kavaga “Bowie 75” kummarduse popmuusika suurkujule 30. aprillil Fotografiska Tallinnas.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.