Raul Oreškin: ükskord me võidame niikuinii. “Viktoria kirjad Hersonist”

Slava Ukraini! Kunstnik Yaroslava (Instagram: @bright_arts) joonistatud visuaal on saanud Ukraina vastupanuliikumise sümboliks ja levib kulutulena sotsiaalmeediaplatvormidel. Allikas: Instagram, @bright_arts

Tänaseks on käimas juba 15. sõjapäev ja ega me keegi tea, kuidas see kõik lõpeb. Lugege Viktoria sõnumeid ja toetage Ukrainat ükskõik millisel moel ning kui peale seda on veel võimalust, toetage ka Hersoni linna kunstnikke, et neil jaguks jõudu peale sõja lõppemist oma unistused ellu viia!

Viktoriaga kohtusin 26. jaanuaril Tartus, tARTu poes. Tartu Loomemajanduskeskuse kutsel olid tartlastel külas Hersoni linna kaubandus- ja tööstuskoja esindajad koos sealsete loomeettevõtjate ja kunstnikega. Viktoriale meeldis Aparaaditehase atmosfäär ja tARTu poe kontseptsioon niivõrd, et järgmine koostööprojekt sündis kohapeal ning leppisime kokku, et hakkame korraldama Tartus Hersoni kunstnike ühisnäitust ja müüki, et toetada seeläbi sarnase keskkonna loomist Hersonisse, kus kunstnikud ja loojad saaksid koos käia, mõtteid vahetada ning oma loomingut tutvustada ja publikule vahendada. Hea tunne oli, et saame abiks olla.

Möödusid mõned päevad ning Viktoria võttiski ühendust. Mõistsime, et näituse korraldamine võtab aega. Esmalt tuleb leida vaba aeg tihedas näitusegraafikus ning seeläbi kaardistada võimalikud rahastamisallikad. Meil kummalgi polnud aimu, kuidas Ukrainast kunstiteoseid Eestisse transportida, ning pidin tunnistama, et oleme lausa ärahellitatud, toimetades iga päev piiri- ja tollivabas maailmas. Meenusid ammused näituste liigutamised Venemaale ja enne Euroopa Liidu aega ka Lätti, kus tuli täita tonnide viisi pabereid ning istuda lausa kümneid tunde teoseid täis kaubikuga piiril, et siis ikka ja jälle põhjatust lauasahtlist välja tõmmatud blankette täita, mis vajasid seejärel pitsatit ning siis veel allkirja isikult, keda loomulikult polnud piiril kaasas. Olid alles ajad, jõudsin isegi muiata, ning olin kindel, et nüüd on kõik palju sujuvam. Ilmselt on võimalik kogu teenus mõnelt pakiveofirmalt tellida. Veel päev enne Venemaa vägede sissetungi Ukrainasse vahetasime Viktoriaga optimistlikke meile.

Eesti sünnipäeval ärkasin palavikuga. Panin saapad jalga, mässisin salli kõvasti ümber pea ning heiskasin lipu. Kohvi asemel tegin koroonatesti ja asusin seejärel uudiseid skrollima. Sõda, šokk, palavik, koroona… Viktoria. Avasin postkasti ja kirjutasin. Vastus ei tulnud kohe. Lasin juba peast läbi mõtte, et Ukraina võib olla juba muust maailmast ära lõigatud, ning otsisin kirjavahetusest, kas oleme kuskil vahetanud mobiilinumbreid. Ei olnud. Saatsin Viktoriale oma telefoninumbri ja panin sõnumi igaks juhuks mitmesse kanalisse. Avasin korduvalt postkasti ja värskendasin kirjavahetust ning seal ta oligi, Viktoria esimene kiri sõjatsoonist. “Ärkasime hommikul pommiplahvatuste peale. Linn on paanikas. Õudne? Miks?” Kiri oli napp, aga rohkemat polnudki vaja, et mõista, mis toimub.

Esimeseks mõtteks oli, et peame Viktoria koos pere ja sõpradega Tartusse toimetama. Võtsin ühendust nii Pagulasabi kui ka Tartu Linnavalitsusega, küsisin majutusvõimalusi Apraaditehasest ja Loomemajanduskesksusest. Kõik olid valmis aitama. Lasin juba peast läbi, millist tööd saan oma ettevõtmiste juures Viktoriale pakkuda, kui ta Tartusse peaks jõudma. Uudised eskaleerusid kiiresti ja kaartidelt, mida kõik vaba maailma uudisportaalid näitasid, oli näha, kuidas Herson vaikselt, aga järjekindlalt punasesse vööndisse mattub. Saatsin Viktoriale juhtnööre, mida tuleks teha, et Eestisse jõuda, vastuseks sain lausa mitmeid kordi, et kuigi olukord on hull, oleme otsustanud jääda oma rahvaga.

Noorest, suurte unistustega Tartust lahkunud tüdrukust kasvas vaid paari päevaga, mil Hersoni linna lähedal toimusid ägedad lahingud, patrioot, kes oli valmis oma vabaduse nimel tänavatele minema. Kui esimestest Viktoria kirjadest õhkub hirmu, õudu ja lootust, et ehk jäädakse sõjatsoonis viibides siiski ellu, elab ta järgmistes kirjades kaasa juba Kiievile ning sealt edasi kasvab valmisolek jääda Hersonisse, seista koos oma rahvaga vabaduse eest, kuniks see on võimalik. Sündmused arenevad kiirelt ja Viktoria kirjades peegelduvad sõja kõik tahud. Segadus, valeinfo, kahtlustused, et linnapea on nad reetnud. Sain isegi kirja, kus Viktoria kahtleb, kas on üldse turvaline tema kirju avaldada, ning seejärel taas sõnumi, et kogu info tuleb avaldada, et maailm teaks, mis toimub. Viktoria saadab pilte, videoid ja sõnumeid. Vahendan Viktoria kontakte ajakirjanikele, kaugeim neist asub lausa Mehhikos.

Võitlen palaviku ja sõjapainega ning väljapääsu justkui pole, isegi sõna otseses mõttes välja minna ei saa, isegi mitte miitingutele. Jõuetus võtab võimust. Mina peaksin Viktoriale toeks olema, aga juhtunud on vastupidi, hoopis tema kirjad annavad mulle ja paljudele teistelegi jõudu ning lootust. Sõja üheksandal päeval saabuvad Hersoni linna bussid inimestega, keda tuuakse kohale okupeeritud Krimmist. Teadaolevalt kavandatakse linnas Vene okupantide imporditud toetajate võltsmiitingut, kes hakkavad taotlema piirkonna “liitmist” okupeeritud Krimmiga. Järgmisel päeval väljuvad tuhanded hersonlased oma kodudest ja tulevad sinikollaste lippudega tänavatele. Rahumeelne miiting algab küll tulistamisega, aga see ei peata linlasi. Lauldakse Ukraina hümni ja liigutake edasi Hersoni Vabaduse väljakule. Rahumeelse marsi maamärgiks saab okupantide tank, mis Ukraina lipu lehvides sõidab läbi linna. Kunstnik Yaroslava (Instagram: @bright_arts) joonistatud visuaal saab Ukraina vastupanuliikumise sümboliks ja levib kulutulena sotsiaalmeediaplatvormidel. Järgmisel päeval pärjatakse Herson tiitliga “Hero City” ning rahumarsid levivad järgmistesse linnadesse.

Tänaseks on käimas juba 15. sõjapäev ja ega me keegi tea, kuidas see kõik lõpeb. Lugege Viktoria sõnumeid ja toetage Ukrainat ükskõik millisel moel ning kui peale seda on veel võimalust, toetage ka Hersoni linna kunstnikke, et neil jaguks jõudu peale sõja lõppemist oma unistused ellu viia!

10. märtsi seisuga on kogutud Hersoni kunstnike toetuseks 5655 eurot.

Hersoni linna kunstnikke saab toetada siin.

Tartu
10. märts 2022

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases „tARTu poe“ ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor. Loe artikleid (33)