Ukraina sõda ja Venemaa trollitöö Baltimaades panevad küsima – miks on meediaharidus kättesaadav vaid valitud koolides?
Anna-Maria Uulma on meediaõpetaja ja vabakutseline ajakirjanik.
“Lugu on veel pöörasem – nimelt hakati 2015. aastal Ukraina televisioonis näitama seriaali “Rahva teener”, mille süžee on lühidalt järgmine: ajalooõpetaja Vassilii Goloborodko (keda mängis praegune president Volodõmõr Zelenskõi) paneb riigi presidendivalimistel üles oma kandidatuuri. Lihtsalt niisama, igasuguse lootuseta võita. Järjekordse ajalootunni ajal ilmub tema tundi kooli majandusjuhataja, kes kupatab kogu klassi välja mingeid töid tegema. Ärritunud õpetaja küsib, et miks just tema klass, miks mitte kümnendikud paralleelklassist?! Vastuseks kõlab, et 10.b on matatunnis, seda ei tohi katkestada.”
Eeltoodud lõik pärineb 2. veebruari Eesti Ekspressist. Ühelt poolt paneb kirjutatu muigama, teisalt teeb kurvaks, sest taoline suhtumine on olnud vähemalt viimased kümme aastat ka Eesti koolides.
Tänaseks on terve maailm jõudnud olukorda, kus ajaloo- ja ühiskonnateadused peaksid olema senisest palju enama au sees. On näha, kuidas vähene fookus neile teemadele on ühiskonda mõjutanud – desinformatsiooni haardesse jääb üha rohkem inimesi.
Meedia puhul ei saa rääkida ainult sellest ajakirjandusest, mida nimetatakse ühiskonnas peavoolumeediaks, mis on kontrollitud ala ja kus töötavad vastava pädevusega inimesed. Aina enam on hakanud pead tõstma kodanikuajakirjandus, mis on oluline sõnavabaduse väljendamiseks, kuid mida näevad võimalusena ka pahatahtlikud trollid, kes levitavad valeteavet ja püüavad ühiskonda lõhestada. Väärinfo levik sotsiaalmeedias on lihtne, sest kui professionaalset ajakirjandust reguleerib näiteks ajakirjanike eetikakoodeks, siis TikTokis, Instagramis või Facebookis võib desinformatsiooni veenvalt levitada põhimõtteliselt igaüks.
Kodanikuajakirjanduse negatiivne mõju jõudis meieni suuremalt koroonaviiruse tulekuga. Levis näiteks avaldus, et maski kanda on ohtlik. Sellest “naljast” on saanud nähtus, millesse tuleks suhtuda äärmiselt tõsiselt. Ühiskonnana taunime pädevuseta arste, kes teevad lõikusi nurga taga, kuid miks me ei mõtle samamoodi meedia puhul?
Nurgatagust “arstiabi” aitaks meediamaastikul vältida kvaliteetne meediaharidus. Paraku on ajal, mil sotsiaalmeedial on meie üle tohutu võim, reaalne meediaõpetus kättesaadav vaid osas Eesti koolides ja jõudnud sinna koolide juhtkondade aktiivsuse kaudu. Peaksime aga mõtlema ka sellele, et kui veedame päeva jooksul erinevatel meediaplatvormidel tunde, aga ei mõista selle eluala toimimist, siis on see ühiskonnale ohtlikum kui inimene, kes ei mäleta kümme aastat pärast keskkooli, kuidas kasutada tangensi valemit.
