Keskkond ja mõtteviis. Ringmajandus on teekond, mitte eesmärk. “Ettevõte ja ülikool”

Foto: Külliki Tafel-Viia.

Inglise ulmekirjanik Terry Pratchett on vägagi tabavalt kirjeldanud ringmajandust, sõnastades “odavate saabaste sotsioökonoomilise ebavõrdsuse teooria” oma raamatukangelase kapten Samuel Vimesi suu läbi. Teooria seisneb selles, et kui oled vaene, siis ei raatsi sa osta korralikke saapaid, mis kestaksid 10 aastat ja hoiaksid su jalad kuivad. Selle asemel ostad viis korda odavamad, alguses enam-vähem korralikud saapad. Paraku kestavad need ainult aastakese ning seejärel oled jälle sunnitud uued ostma. Nii juhtubki, et 10 aasta pärast on rikkal varbad endiselt kuivad, aga vaene on kulutanud kaks korda rohkem raha ja varbad on ikkagi märjad.

Rubriigis “Ettevõte ja ülikool” kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased kord kuus ühel ühiskondlikult ja majanduslikult olulisel (tuleviku)teemal. Rubriigi eesmärk on näidata võimalusi, mida ettevõtetele ning avalikule ja kolmandale sektorile pakub koostöö ülikooliga. Seekordse artikli autorid on Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse juhataja ja ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa ning Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi ringmajandusvaldkonna juht Kadi Kenk.

Selles teoorias peitub väga sügav ringmajanduslik tõde. Viie paari odavate saabaste tootmine tekitab märkimisväärselt rohkem jäätmeid kui ühe paari kvaliteetsete saabaste tootmine, mistõttu ringmajanduses nähaksegi ühte võimalikku lahendust järjest teravnevatele keskkonnaprobleemidele. See on sageli ka kõige tavalisem viis, kuidas ringmajandusest mõeldakse. Kuidas aga toota ja maha müüa viis korda kallimaid saapaid, viitab ringmajandusele kui olulisele ärivõimalusele. Selline arusaam positsioneerib ringmajanduse oluliseks ettevõtlus- ja majandustemaatikaks. Ringmajandus on ka väga oluline kultuuriküsimus, sest ühe paari kallimate saabaste eelistamine viiele paarile odavamatele eeldab muutust väärtustes. Tänu toodete kvaliteedi, kestvuse ja selleks tehtud töö väärtustamisele saab rikkamaks ka töö tegija, kes lõpuks ehk ka ise jaksab endale korralikud saapad soetada. Kokkuvõttes ongi oluline mõista, et keskkonna, majanduse ja kultuuri vaatenurk ei ole ringmajanduse mõtestamisel alternatiivid, vaid ühe asja erinevad tahud.

Ringmajandus – vana teema uues kuues?

Ringmajanduse ideestik pärineb 1960ndatest aastatest. Ringmajandamise olulisus on järk-järgult tõusnud tulenevalt odaval toorainel ja tarbimise kasvul põhineva majandusmudeli domineerimisest. Fossiilsed kütused on andnud näiliselt piiramatu energia, mille tuules kogu tööstusrevolutsioon on purjetanud. Samal ajal on pidevalt juurde tulnud tarbijaid ning samal ajal heaoluühiskondade kasvuga on pidevalt suurenenud ka tarbitavate ressursside hulk inimese kohta. Üha suurenev rahvaarv koos mugavuste suurenemisega ja hoogustuva tarbimisega on kaasa toonud globaalsed muutused, mille tagasipööramine on osutumas väga keeruliseks ülesandeks.

Planeedi piirid on ammu ületatud ja meie majandus ei mahu ökosüsteemi sisse juba ammu ära. Globaalselt kulutame aastaks olemasolevad ressursid ära kusagil juuli lõpus (World Overshoot Day); 1976. aastal kestsid globaalsed ressursid novembrini. Eestis saame viimastel aastatel oma ressurssidega ühele poole juba märtsi keskpaigaks. Mõne riigi (näiteks Katari ja Luxemburgi) planetaarsete piiride ületamise päev on juba veebruaris. On kümneid riike, mis oma ressursse veel aastaga ära ei kuluta – paraku nende hulgast ühtegi arenenud majandusega lääneriiki ei leia.

Ringmajandus või taastav majandus?

Ringmajandus on olemuselt imelihtne. Kõige esimeseks sammuks on mõelda, kas mingit asja/toodet/eset üldse on vaja. Nii ühiskonna, tarbija kui ka tootja seisukohast. Kui ei, siis on lihtne – keeldu. Ära tooda, ära müü, ära osta. Nii ei teki jäätmeid ega kulu asjatult ka ressurssi.

Kärpimine on olemuselt tegevus, mis sobib igale majanduslikult mõtlevale inimesele. Üha kallineva ressursi tingimustes teeb seda ilmselt iga tootja – kuidas kulutada vähem materjali, kuidas toota odavamalt. See paraku võib aga viia sageli valesse suunda: ressursi kärpimise tulemuseks on kehvem toode, mille eluiga on veelgi lühem.

Korduskasutus, käitlemine ja komposteermine on üldarusaadavad tegevused. Kui juba jäätmed on tekkinud, siis tuleb nendega ka midagi ette võtta. Lineaarses majandusmudelis, mis põhineb ostmisel, kasutamisel ja äraviskamisel, on jäätmed pelgalt poolebamugav kõrvalsaadus, millest tuleb võimalikult odavalt vabaneda ja jätta nendega tegelemise mure ühiskonna kanda.

Majandamismudelile või tootmisprotsessile saab aga läheneda mitmekesisemalt. Kõige lihtsam ja klassikalisem on lineaarne majandus: ühest otsast tuleb toore sisse ja keegi annab sellele lisaväärtuse (teeb näiteks mõne toote). Tegevuse käigus kukub ahelast välja hulga tootmisjääke, mis lähevad jäätmeteks. Toode müüakse maha ning sellega on toore saavutanud hetkeks oma kõrgeima väärtuse. Edasi hakkab toote (ja seeläbi ka toorme) väärtus kasutamise käigus langema, kuni muutub samuti jäätmeks.

Ringmajanduslikult natuke parem mudel on, kui oma elukaare lõppu jõudnud tootele leitakse võimalus kas taas- või uuskasutuseks. See aga üksnes pikendab natuke toote eluiga, lõpuks on tegu ikka jäätmega.

Sellest samm edasi on toorme taaskasutus: oma elukaare lõppu jõudnud toote on tootja planeerinud nõnda, et ta saab selle n-ö algosakesteks uuesti lahti võtta ja samaks tooteks tagasi muuta. Sellega paralleelselt võiks kulgeda tootmise käigus tekkivatele jäätmetele kasutuse leidmine – seda ei pea üldse tegema sama tootja. Vabalt võivad tema jäägid olla toormeks mõnele teisele ettevõttele, kes neid omakorda väärindab ning kasutusele võtab. Ja niimoodi kasvõi mitu korda ühe tsükli jooksul. Selliselt on kõige suurem ka toorme kumulatiivne väärtus ning väikseim keskkonnamahukus. Ära on kasutatud nii tootmisjäägid kui ka tsükli lõpus taaskasutusse võetud algne materjal. Ja nii loodetavasti mitu korda.

Kõik materjalid piiramatut korduvkasutamist loomulikult ei võimalda (nt paber – igal taaskastusel lüheneb tselluloosikiudude pikkus, nii et seda saab teha vaid kuni kuus korda).

Tähtis mõiste ringmajanduse teele astudes on ka tasaareng ehk mittekasv ehk kestlik kahanemine – see on üleminek majandusele, kus tootmine on väiksem ja tarbitakse vähem. See on realistlik ning soovitatav alternatiiv jätkusuutlikule arengule, sest majanduskasvu jätkumine toob kaasa Maa looduse pöördumatu hävitamise.

Kõige olulisem on vältida väärtuse kadu

Ringmajanduse keskmes on põhimõte toota ja tarbida asju, mis loovad väärtust, mis kestavad ja mille saab peale kasutamist taastada esmase kõrgeima väärtusega. Eesmärk on luua pidevat väärtust ning vältida väärtuskadu. Ideaalolukorras tähendab see, et kõik ammutatud ja kasvatatud ressursid peaksid olema kasutamise järel taas ringlusse võetavad oma kõrgeimas võimalikus väärtuses. Näiteks PET-pudeli ümbertöötlus fliisiks on selle materjali väärtust vähendav ringlussevõtt. Fliisi ümbertöötlemine uuesti kvaliteetseks materjaliks tänapäeva tehnoloogiaga aga võimalik pole. Seega lõpeb siin materjali elukaar ja tekib prügi – raisatud väärtuslik materjal. Samamoodi on väärtust vähendav igasuguse ookeaniplasti ümbertöötlus tennisteks, vaipadeks, teekatteks ja arvutikorpusteks. Pingutusi väärindada loodusesse sattunud plastprügi on kindlasti oluline tunnustada, kuid ringmajanduslikust vaatepunktist on see vaid ühe kasutusfunktsiooni lisamine materjalile, mis seejärel ei kõlba muuks kui põletamiseks. Vähem tähtis pole ka teadvustada selliste tegevuste potentsiaalset tagajärge inimtervisele, eralduva mikroplasti ja toksiliste ainete negatiivset mõju loodusele.

Ettevõtte vaatest on kõige olulisem leida üles, kus tekib tootmisprotsessis suurim väärtuskadu. Veelgi olulisem on aga teada, et ringseid ärimudeleid kasutades on väärtuskao kohad võimalik arendada uuteks kasukohtadeks.

Lääne-Virumaa ettevõtete tootmis- ja teenuseprotsesside kaardistamise näitele tuginedes on olulisemaid uusi kasukohti (ehk endisi väärtuskadude kohti) kolm.

  1. Esmase tooraine hind ja kättesaadavus suunab otsima alternatiivseid ärimudeleid. Lineaarselt mõtlevad ettevõtted ei küsi endalt, mis juhtus enne neid ning mis saab pärast. Teise materjali kasutamine või suletud ring, millega ettevõte koguks oma toote tehnilise eluea lõppedes tagasi, annab võimaluse vältida riske ja kulu, mis ressursside piiratusega kaasneb.
  2. Ettevõtte tootega tekib müügi järel mitmeid lisandväärtuse pakkumise võimalusi, mis on täna veel kasutamata jäänud. Ettevõtted õpivad endalt küsima, kes teenib raha minu tootega, kui olen selle ära müünud. Erinevate toodete puhul pakub see võimalust ise olla parimate eksperditeadmistega, usaldusväärseim teenuse- ja lisakomponentide pakkuja.
  3. Riskide hajutamine. Ettevõtted näevad, et nende olemasolevad ressursid ning teadmus annavad võimaluse pakkuda kasumlikult rohkem tooteid ja teenuseid kui algne ärimudel. Kui ettevõte on keskendunud näiteks kvaliteetsete, pika kasutuseaga toodete valmistamisele, on ettevõttes palju teadmisi ja kogemusi, mida saab samas sektoris veel rakendada. Ressursiefektiivsus on oluline nii materjalide kui ka teadmuse kasutamisel.

Täiendavate kasukohtade nägemine võimaldab kujundada tulevikukindlamat ärimudelit. Kui ühes nišis võib turg kahaneda või isegi kaduda, siis on võimalik keskenduda kõrvalnišile. Ringmajandav ettevõte müüb ka rohkemat kui oma põhivara (nagu tootmisruumid, masinad jm). Ta müüb oma kliente ja brändi väärtust. Aga samamoodi ka näiteks oma äripartnerite võrgustikku. Need kõik on ettevõtte mõjususe näitajad, mida ei saa taandada pelgalt kasumile, aga mis kõik kasvatavad ettevõtte väärtust.

Iga osapool loeb

Ringmajandus eeldab muutust eri tasanditel. Loevad nii seadusandlus ja regulatsioonid, tarbija käitumisvalikud, ettevõtja ärimudel kui ka kogukonna tugevdamine kohalikul tasandil.

Täna on riik ise tunnistanud, et meie seadusandlusesse ringmajanduse põhimõtted veel jõudnud ei ole. Sellest tuleneb puudulik teave ka ettevõtete jaoks ning suur segadus – keegi ju seaduste vastu eksida ei tahaks, aga kui seadus puudub või on poolik, siis on see väga keeruline. Lisanduvad ka kohalike omavalitsuste mured – nende roll piirkondade arengus ringmajanduse suunal on ülimalt oluline, kuid puuduseks on teadmiste ja inimeste nappus, kes sellega tegeleda suudaks. Nii ongi vastutus hajunud ning kogu lootus uuenduslike ettevõtete peal, kes asja lihtsalt ise ära teevad.

Samas on oluline rõhutada, et seadustest otsitakse kindlust, kuna puudub teadmine, mida ringmajandus praktilisel tasandil tähendab. Liiga täpselt ei tasu seda sealtki otsida. Ringmajandus on sama lai mõiste nagu näiteks innovatsioon, mida ammendava loeteluga kirjeldada ei saa. Muidugi saab tulevikus seadusloomes arvestada, et iga normi kirjutamisel peab lähtuma ressursitõhususest, kuid samuti võime eeldada, et kõiki norme rakendades tuleb lähtuda ressursitõhususe põhimõttest. On näiteid, kuidas seadus pärsib ringmajandust, kuid seadusega keelatud pole ringmajandus kunagi olnud.

Lineaarsete ja saastavate praktikate kõrval on tekkinud vajadus oluliselt resoluutsemate õigusnormide järele, et ringsed ärimudelid saaksid konkureerida toodetega, mille madal hind ei sisalda kulu keskkonnale või tuleneb tootmise mastaabist. Aina enam võetakse vastu direktiive, kus määratletakse, millised energialiigid on säästlikud, millised mitte. Millised tooted on lubatud ja millised ärimudelid eelistatud. Kuid regulatsioonidega on võimalik anda vaid suuniseid, millest kogu turg ning investorid saavad kindlust. Turumajanduses teevad ettevõtted selle pinnalt innovatsiooni ise. Seadusandja saab olla ringmajanduse seisukohast n-ö isetäituva ennustuse kandja. Selle puudumine nõuab süsteemi osalistelt lihtsalt rohkem meelekindlust ning teadmisi, mille piiratus praeguses olukorras võib teha muutused valulikumaks.

Ringmajanduse puhul on selgelt tegu valdkonnaga, kus riik saaks väga palju näidata eeskuju.

Kasvõi alustada sellest, et riigihanked oleksid keskkonnahoidlikud. Kui ostetakse ainult ringlussevõetud materjalidest tooteid või ringmajandusest lähtuvaid teenuseid, olekski üks suur osa turust surve alla pandud. Kuni me aga jätkame odavaima hinna tagaajamist, seni midagi ei muutu.

Väga oluline roll on täita kohalikel omavalitsustel. Lühiperspektiivis on kohalike omavalitsuste põhirolliks seada oma tegevusele plaanid ja mõõdikud: töötada välja kohalik ringmajanduskava ning võtta eesmärgiks näiteks saada jäätmeteta majandavaks linnaks. Esikohale on oluline seada jäätmetekke ennetus, keelustades ebavajalikud ühekordsed tooted (nt plastnõud) ning toetades kestlike toodete disainimist ja pakkumist. Toetada tuleks ringlussevõttu soodustavat jäätmekäitlust, muutes näiteks erinevate jäätmete liigiti kogumise kohustuslikuks. Ringmajandamisele saab kohalik omavalitsus suunata ka vastutuse kirjeldamise kaudu – näiteks määrata ära laiendatud tootjavastutuse süsteemid ning muuta ringlussevõetud materjalide kohta andmete esitamine kohustuslikuks (nt jäätmeveo hankel osalemise tingimuseks).

Pikas plaanis on tähtis, et kohalik omavalitsus kujundaks regulatiivse raamistiku, mis eesmärkideni jõudmist toetaks. Oluline on majanduslike stiimulite loomine, mis toetaks kestlikku tootmist ja tarbimist. Tähtsustada tuleks just positiivseid mõjuhoobasid – näiteks rakendada rohelisi hankeid või pakkuda soodustust ettevõtetele, kes väldivad esmase toorme kasutamist, aga toetada ka alustavaid ja innovatiivseid ettevõtteid, kes otsivad oma ärimudelitega lahendusi ringmajanduse edendamiseks. Kestliku muutuse toimumiseks on oluline arendada kohaliku kogukonna oskusi ning teadmisi ressursikasutusest ja jäätmekäitlusest.

Ka ülikoolil lasub tähtis suunanäitaja roll, et muutusi esile kutsuda. Just siin peavad tekkima uued lahendused ja ideed, mis pakuvad tuge ühiskonnale ning ettevõtetele.

Selleks on oluline valdkondadeülene koostöö: et seljad paneks kokku loodusteadlased, hariduspsühholoogid, digitehnoloogid, kommunikatsiooniteadlased, humanitaarteadlased jne, sest tegu on kompleksse, kogu ühiskonda puudutava väljakutsega.

Kokkuvõttes

Ringmajandus ei ole mingi asi, mida eraldi tegema peab. See ei ole lõppeesmärk, mida saavutada oleks võimalik, vaid teekond, millele peab asuma ja jääma. Ringmajandus on paljuski traditsioonilise talupojamõistuse taas ausse toomine. Esiteks – olla oma tegevustes efektiivne. See kehtib tegelikult mistahes äri- või tegevusmudeli puhul. Teiseks – kui midagi teha, siis kvaliteetselt ja pikaajaliseks kasutamiseks. Kolmandaks – parandada asju / ettevõtjana pakkuda parandamisvõimalust, ja kui see ka ei aita, siis leida uusi kasutusviise. Neljandaks – olla nii ettevõtja kui ka tarbijana teadlik, kust tuleb tooraine ning mis saab toodetest peale nende kasutuse lõppu. Viiendaks – teha koostööd teistega, seda nii eraisiku kui ettevõtluse tasandil, sest sellest võidavad lõpuks kõik. Kuuendaks, mis kõige tähtsam – keelduda ülearusest.

Vaata seminari salvestust:

Rubriigis “Ettevõte ja ülikool” kirjutavad Tallinna Ülikooli teadlased kord kuus ühel ühiskondlikult ja majanduslikult olulisel (tuleviku)teemal. Rubriigi eesmärk on näidata võimalusi, mida ettevõtetele ning avalikule ja kolmandale sektorile pakub koostöö ülikooliga.

Rubriigi avaldamist toetab Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond läbi ASTRA meetme projekti “TLÜ TEE EXU ehk Tallinna Ülikool kui targa eluviisi eestvedaja EXU (Enterprise x University) strateegilise partnerluse programm” (nr 2014-2020.4.01.20-0292)