Tuttav küsis: “Mis plaanid Vabariigi aastapäevaks on?” Vastasin, et plaan on sõita 104 km jalgrattaga, õues. “Lolliks oled läinud või, veebruaris?”

Võib-olla olen ja kindlasti on lihtsamaid viise tähistada meie riigi sünnipäeva, aga olen mõned korrad seda juba varem teinud ning sellest on kujunenud minu moodus tänada Eestit ja neid inimesi, kes on meie riigi arengusse oma aja ning panuse andnud.

104 kilomeetrit läheb tegelikult veebruaris ratta seljas linnulennul, sest ma pühendan iga kilomeetri oma peas ühele aastale Eesti iseseisvusest, selle kadumisest ning taasiseseisvusest. Iga aastaga läheb sõit pikemaks ja loogiliselt võttes tuleb mingil hetkel piir vastu, kui seda füüsiliselt jätkata enam ei suuda, aga see aeg on loodetavasti veel kaugel. Eesmärk on sõita iga Eesti Vabariigi aasta kohta üks kilomeeter ning seda justnimelt 24. veebruaril. Tuleb tunnistada, et igale aastale tähenduse leidmine ei olegi nii kerge, aga nõnda nagu trennis ei loe sa tegelikult ju igat kilomeetrit, nii tekib ka elus aastatele tähendus alles tagantjärele vaadates.

Minu 104 km (aastane) päev algab juba enne sõitu, mõeldes aastale 1917, kui Eesti rahvuslikud poliitikud kauplesid peale eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis välja Eestile rahvusliku autonoomia. Ka mina olen juba pikalt enne teada andnud perele, et 24ndal, ühisel vabal päeval perega, olen esimese poole päevast autonoomne! Siiani on see õnnestunud…

Esimesed kilomeetrid ja Eesti Vabariigi väljakuulutamine ning Vabadussõda 1918–1920 on kehale, nagu ikka pikema sõidu alguses, suur rõõm, aga ühtlasi ka väike šokk, kus füüsise käimatõmbamine võtab aega. Aga fakt, et kui 1920. aastal sakslased lahkusid ja Nõukogude Liit polnud siia  veel jõudnud, osati seda ära kasutada ning Eesti vabaks kuulutada, annab järgnevatele kilomeetritele ka minul rattaga sõites kõva tõuke juurde!

Numbrite suurenedes rattakompuutril tulevad Eesti ajaloole lisaks silme ette sündmused, mida pole näinud, kuid mis minu elu on oluliselt mõjutanud: 1923 ja 1926 vanaemade-vanaisade sünd ja ettekujutus nende vanemate, minu vanavanemate eluolust ning läbielatust, lootus ja rõõm laste sünnist! See kõik jääb esimese kümne kilomeetri sisse, mis talvel rattaga tiirutades võtab ajaliselt umbes 25 minutit. Tavaliselt mul keha vajabki pool tundi ärkamist, et ennast päris mugavalt ratta seljas tunda.

16. kilomeeter ja aasta 1933 – Hitleri esiletõus; 19. km ning Berliini OM 1936, kus eestlased võitsid oma riigina kokku 7 medalit! Seitse! Kas see jääbki meie ajaloo kõige edukamaks olümpiaks, kui olime olnud iseseisvad alla kahekümne aasta? Kujutan ette seda tunnet, kus me väikse riigi ja rahvusena oleme maailmas täielikus tipus, ning siit tundub, et kõik läheb ju ainult heas mõttes ülesmäge!

22. kilomeeter minu sõidus, kus keha on juba soe, tunne mõnus ja esimene tund hakkab tasapisi läbi saama ning meelde tuleb koolis kuivalt õpitud aastad 1939–1945. Just siis, kui tundus, et on mõnus, kõik korras, sõlmivad 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liit omavahel mittekallaletungilepingu ning Eesti omakorda kirjutab alla NSVL-iga vastastikuse abistamise pakti. Väike déjà-vu Ukrainas toimuva ja lepingute allkirjastamisega?

Esimene tund sõitu saab läbi 1941. aasta juuniküüditamisega, teine tund algab 27 km ja aastaga 1944, mil ajutiselt oli Eesti pealinnaks korraks Võru ning paljud põgenesid Eestist Läände. Mõtlen esimese sõidutunni lõpuks ka neile sõjapõgenikele, kes olid siis täpselt samasuguses olukorras kui need, keda meie oleme võtnud ja võtame vastu järgnevatel aastatel siin palju. Nende ainuke eesmärk on jääda ellu ja kasvatada oma lapsed üles turvalises kohas.

Rattakompuutri 32. km, aasta 1949 ja märtsiküüditamine, aasta hiljem minu enda vanemate sünd ning kogu ajalugu on järjest minule lähemal ja isiklikum. Mida vanemaks saada, seda rohkem mõistad, kui lähedal see kõik on. Keskkoolis õpid keskaega või Napoleoni ning Hitleri tegevust ja see kõik tundub ühekaugusel – kuskil enne meid… Taasiseseisvumisest kuni tänaseni on jäänud üle 30 aasta ja sama palju on minu sünnist tagasivaates märtsiküüditamiseni. Rattasõidu puhul suurusjärk 1 h…

36 kilomeetrit läbitud ja minu peas sureb Stalin aastal 1953; 39. kilomeetril mõistab Hruštšov Stalini kurteod hukka, aga see jõuab avalikkuseni alles omakorda 33 aastat hiljem. Ehk umbes tund rattaga veel sõita ning kõik on avalik ja hakkab avanema!

40.–60. km läheb ludinal – keha on töötsoonis, sõidan 120–135 pulsiga, tunnen end mugavalt ning harjumuspäraselt, sinna vahele jäävad aastad 1957–1977 – ei midagi erilist, tavaline nõukogude jura. Kui Eestist nende kilomeetrite vahel midagi võtta ei ole, siis maailmast leiab Kuuba raketikriisi, inimese astumise Kuule või 69. aastal Tšehhoslovakkia hokitiimi võidu Nõukogude Liidu üle.

Montreali olümpia 1976 ja Aavo Pikkuusi kuldmedal – minu enda sõidu 59. kilomeeter, olen sõitnud üle kahe tunni ning kujutan ette, kuidas need mehed panid rauast ratastega 102 km meeskonnasõidus, keskmiseks kiiruseks ligemale 48 km/h, ja olid maailma parimad. Müts maha!

Vahepeal siin sõidu ajal sündis mu vanem vend, 61. kilomeetril sünnin mina. Üle kahe tunni on sõidetud ning kogu peast läbi käinud ajalugu ja taust, kus keha ilmutab juba esimesi väsimusemärke, on andnud minule aastaks 1978 vundamendi, kuhu peale maja hakata ehitama. Mõned aastad veel edasi, sünnib meie perre minu väike vend ning jälle hakkab juhtuma ka ajaloos.

68. kilomeeter (muide, ligemale 2/3 sõidust on juba sõidetud!), aasta 1985 ning võimule tuleb mees, kelle suurt sünnimärki ma kogu aeg telekast jõllitasin. Kedagi peab süüdistama ja Gorbatšov kindlasti praeguse tsaari Vladimiri silmis positiivne kuju ei ole.

Minu sõidu 70. km ja isemajandava Eesti projekt aastal 1987. Kuigi tuntuks on saanud neli meest, siis projekti idee algatajate hulgas oli ka minu isa, ning uhkusega sõidan seda 70. kilomeetrit, selg natuke sirgem kui eelnevatel kilomeetritel, mis väsimuse kasvamisest juba keha ökonoomsena on püüdnud hoida.

1988 ja Soul, Erika Salumäe, tagurpidi lipp ja Tiit Sokk ning Eestimaa Laul; 1990 kütusekriis ja Savisaare tõus ning kilomeeter veel ja 1991 – minu sõidu 74. km toob augustiputši ning taasiseseisvumise. Kui targad oleme olnud juba mitmes kord, et kasutada niivõrd imepisikest ajaakent ajaloos ära nii esmakordsel iseseisvumisel kui ka taasiseseisvudes!

Hoolimata sellest, et pea kõik asjaolud on olnud meie vastu, oleme ikkagi suutnud iseseisvaks saada.

Enamusel pole see õnnestunud, kümnetes ja sadades miljonites inimesi ning ajalugu, kes on proovinud ja proovivad ka tulevikus, aga meie oma 1 miljoniga oleme kõik üle kavaldanud!

74.–75. kilomeetril tänan, et seda kõike tehti nii, et ühtegi lasku ei toimunud, verd ei lennanud. Jälle tundub tagantjärele vaadates uskumatu. Kroon võeti kasutusele 1992 – mäletan, et esimene päev, kui Eesti kroon kehtis, käisin Lasnamäel juuksuris – arve oli 28 senti (vanas vääringus 2 rubla ja 20 kopikat). Maksin 50-sendisega ning juuksuril oli ainult 20-sendine, aga polnud tagasi anda kahte senti. Ütlesin siis: “Ahh, las ta olla!” ja sain teise juuksuri käest (vanemaealine proua) pragada, et kuidas ma nii suhtun Eesti omaenda rahasse! Siiamaani korjan alati ka kõige väiksemad sendid maast üles, ükskõik, kus riigis või mis raha see on. Kaks senti ma tagasi ka lõpuks sain.

Minu 77 km ja Eestist lähevad Vene väed välja aastal 1994 – sõidu lõpuni on jäänud umbes 1 tund. Tegelikult on juba raske – 3 tundi on sõidetud, talve kohta on pingutus keskmisest pikem ning külm röövib ka rohkem energiat, keha tegeleb temperatuuri hoidmisega, kalorid (energia) kuluvad. Aga mõte sellest, et ainult 30 km on minna ning ees ootab kogu Eesti taasiseseisvuse periood, annab kõvasti jõudu ja meelerahu juurde. Tegelikult on ainult natuke üle tunni veel sõita…

80. kilomeeter ja Eesti 90ndate teine pool – minu ülikooli minek ja rahvusvaheliste suhete erialal õppimine. Olen jälle tänulik selle aja eest, saan praeguseid sündmusi võtta rahulikumalt, sest ühest küljest tean, et ajalugu alati kordub, ja teisalt olen kindel, et oleme ka õppinud ning targemad. Maailma ajalugu seda viimast väidet väga ei toeta, aga ma tean, et oleme hoitud rohkem kui kunagi varem, ka ametlikult.

Minu sõidu 86. km ja aasta 2003 – Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks ning ühines Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO). Milline ime! Kuidas see juhtuda sai? Kuidas seda lubati? Kes lubas? Kõik need küsimused tänasesse rahvusvaheliste suhete konteksti pannes ei tundugi nii imelikud, kuigi aastal 2003 oli see kõik täiesti loomulik… Kilomeetrid lendavad neljandal tunnil rattaga nii kiiresti, et ununes vahepealne euro kasutuselevõtt ning Ansipi naeratav nägu Estonia teatri ees.

Ansipi aeg kestab minu sõidul 88–97 km, kuhu sisse jääb ka 2007. aasta pronksiöö. Lisaks Eesti ajaloo tähistele on tegelikult iga aasta ja kilomeetri kohta peas järjest enam isiklikke sündmusi – mõlema lapse sünnid ja palju muud. Imelikul kombel, mida sõidu lõpu poole, seda raskem on leida peale isikliku vaate ka riigivaadet. Kui sõidan oma sajandat kilomeetrit ja ootan rattakompuutril kahekohalise numbri vahetust kolmekohaliseks, on aasta 2017 ning ainukese asjana meenub haldusreform. Ausalt öeldes olen unustanud kõik jagelemised ja mõnitused, mis igapäevapoliitikas on tundunud mingil ajal kuidagi olulised.

Km 103 – aasta 2020, viirus ja turismi kokkuvarisemine.
Km 104 – aasta 2021 ja lootus.
Km 105 – meie riigil algas 24. veebruaril saja viies aasta, tähistame 104. sünnipäeva ja minu sõit lõppes.

Rattakompuuter näitab 104,1 km…

Ainuke asi, mida suudan mõelda, on suur tänu, et olen koju jõudnud, turvaliselt ja tervelt. See kõik võib tunduda küll juhuste kokkulangemisena, aga siiski on nii selle viimase 4 h kui ka viimase 104 aasta taga olnud pidev, eesmärgile pühendunud töö.

Ma tänan oma peas mitte ainult enda vanemaid, vanavanemaid ja lähedasi, vaid kõiki, kes on kunagi oma elust andnud aja – enda, pere (ning tõenäoliselt ka tervise) arvelt –, et meil siin Eestis oleks võimalik vabaduses ja rahus elada. Eranditult kõik, kes nii praegu kui varem ja ka enne meid on päevast päeva tööd teinud ja teevad seda ka täna ja homme – tänu teile ongi mul siin võimalik turvaliselt koju jõuda ja Vabariigi aastapäeva pidada.

Järgmised 105 km ootavad ja need saavad olema kahtlemata sama rikkad!

Hanno Kross

Hanno Kross on Jõelähtmes asuva Estonian Golf & Country Club’i juht, kes püüab ennast vormis hoida jalgrattaga tööle sõites ning aegajalt sõprade ja perega golfiväljakul ühiselt aega veetes. Keskmise liikumisharrastajana käsitleb ta oma kirjatöödes südamele olulisi teemasid, mis enamus on seotud spordi, kehakultuuri ja selle seostega laiemalt meie ühiskonnas. Loe artikleid (10)