“See raamat on nii filmilik, et ootan lõpu asemel hoopis uut algust, “Õuduste teatri” filmiversiooni,” ütleb kultuurikriitik Mari Peegel oma arvustuses Andrei Ivanovi romaani kohta.

Andrei Ivanovi “Õuduste teater” (Varrak, 2022)

Eestivene kirjanikul Andrei Ivanovil on ilmunud uus romaan “Õuduste teater”. Pealkiri kõlab muidugi dramaatiliselt ja paneb otsima allegooriaid, millele kirjanik võiks viidata. Samas on ka inimestel, kes on raamatu läbi lugenud, kerge tõlgendustega mööda panna ja kirjaniku esialgsetest ideedest liiga kaugele kalduda. Kas on “õuduste teater” viide elule kui põrgu eeskojale; kas on see eluks ja vaimselt stabiilsena püsimiseks vajalik fantaasiamaailm, mille olulisusest on kirjutanud näiteks Slavoj Žižek, või on see lihtsalt steampunk-stiilis burlesk? Tundubki, arutlused “õuduste teatrist” viivad meid kirjaniku ideest järjest kaugemale, ja tõlgendajal on oht hakata meenutama uppujat, kes ujub autori visatud päästerõngast meeleheitlikult kaugemale. Seega kavatsengi siin arvutuses kirjutada pigem sellest, mis on olemas, ehk siis romaani “Õuduste teater” süžeeliinist ja tegelastest.

Mari Peegel

Mari Peegel on ajakirjanik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kulturoloogia eriala. Loe artikleid (3)