Aastakene tagasi paluti minult ühe väljaande tarbeks kaastööd maaelust ning sellest, kuidas seal palju juuakse. Ja kuidas alkoholismi mootoriks pidi olema igavus. Idee välja käinud tuttav on tore ning empaatiavõimeline inimene, aga mind ajas tema ettepanek korraga muigama ja samas kulmu kortsutama. Kas niimoodi nad meist mõtlevadki?
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta Edasi e-poest.
Selgituseks nõnda palju, et elan Pärnu külje all ühes väiksemas külas ning kuigi kesklinn on paarikümneminutise autosõidu kaugusel, siis tegelikult oleme alati olnud küla. Viimase kümne aasta jooksul on linn aina lähemale nihkunud. Mina võin olla üks viimastest enda põlvkonna inimestest (sündinud 1985), kes veel külaelu mäletab. Mitte ehk külaelu, vaid külavaibi. Kui nüüd Edasi toimetuses tuli jutuks küla ja linna temaatika, pani see uuesti kõige üle järele mõtlema. Algul naiivsevõitu idee muundus üpris laiaks vaimseks jalutuskäiguks.
