Tiina Kaukvere: liikluskindlustuse avalik saladus

Foto: Tiina Kaukvere erakogu.

Kaks aastat tagasi kevadel kaldus minu sõidurajale teine auto ning toimus laupkokkupõrge maanteekiirusel. Olen õnnelik, et olen endiselt siin ja mul on kõik läinud nii hästi. Ent iga kord haiglas mõne teise liiklusõnnetuse ohvriga kohtudes tunnen, et mina vist olengi väga eriline, õnnesärgis sündinud. Hiljuti tutvusin ma omaealise Helega. Sama õnnetuse aasta, samuti laupkokkupõrge, kuid tema jäi selle tõttu kaelast alla halvatuks. Hele lugu kuuldes ei saanud ma enam vaikida.

Kindlustusfirmade “pisikene” avalik saladus

Juba enne Helega kohtumist tundsin sageli ebaõiglustunnet. Näiteks kõnetas mind probleem taaskord 10. septembril, mil seadsin oma vigastuste tõttu uuesti sammud Tartu Ülikooli kliinikumi. Seal ta lamas, otse minu naabervoodis, väike vanaproua Virve (nimi muudetud). 80ndates naisele oli otsa sõitnud auto ning õnnetuses murdis Virve puusaluu. Sellises eas ei tea keegi täpselt, kuidas proua paraneb. Aga ta paranes. Esmalt lamas ta oma päevi õhtusse traumatoloogiaosakonnas, kus teda opereeriti. Siis lamas ta vaguralt nädalaid õendusabiosakonnas, sest kodus oleks ta vajanud 24/7 hooldamist. Ja lõpuks, kui jalg juba rohkem kandis, sai ta hakata kõndimist harjutama taastusravihaiglas. Neli kuud hiljem pääseski ta lõpuks oma koju. Kevade tulekuga pääseb sealt ehk õuegi.

Loomulikult ei teadnud Virve midagi oma õigustest, ei olnud ta suhelnud ühegi kindlustusfirmaga. Ta unistas hoopis sellest, kuidas ise istuma tõuseb ja üksi WC-sse läheb.

Tema teadmiste juures polnudki erilist põhjust vastaspoole liikluskindlustajaga ühendust võtta (loomulikult ei teadnudki ta selle nime). Isegi seda, et tema ravi eest tasub liikluskindlustus ja mitte haigekassa, ei teadnud proua Virve.

Veel vähem teadis ta, et liikluskindlustusel on kohustus maksta Virvele ka mittevaralist (inimkeeli moraalset) kahjutasu. Kindlustusfirmade kinnitusel on see otsesõnu raha Virve vaevade ja valude eest. Valuraha.

Ning isegi kui Virve oleks seda teadnud, poleks tal olnud õrna aimugi, et seadusse 2014. aastal trükitud moraalse hüvitise määrad ei ole sugugi mitte lagi, mida kindlustused Eestis ohvritele maksavad. Võiks ju arvata, et on, kui liikluskindlustuse seadus, paragrahv 32 nii selgelt ütleb, et mittevaraline kahju on eelduslikult:

1) kerge tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 100 eurot;
2) keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 350 eurot;
3) keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 1500 eurot;
4) raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 2600 eurot;
5) väga raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 3000 eurot;
6) eriti raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 3200 eurot.

Tegelikkuses maksavad kindlustusfirmad igal aastal ohvritele valurahaks ka rohkem kui kümme korda suuremaid summasid, kui seaduseparagrahvist järeldada võiks. See on paragrahv, mis peaks Virvet ja teisi ohvreid kaitsma. Juhul muidugi, kui seda küsida mõistad. Aga ega proua Virve seda ei mõistnud, see oleks olnud viimane asi tema peas, millele mõelda. Ei mõistnud minagi… Kui minu õnnetus maikuus juhtus, siis murdusid kõik jäsemed. Ma olin esialgu päris liikumatu. Esimest korda tõusin ma oma jalgadele jälle 30. juunil. Esimese pikema jalutuskäigu tegin 6. septembril (mis ei olegi nii pikk aeg, kui jõuate lugemisega järgmise juhtumini). Ja just oma jõu taastamine oli koht, kuhu kulus kogu minu energia.

Aga mul vedas! Ka ses osas. Jälle! Minu tutvusringkonnas oli kindlustusjuhtumitele spetsialiseerunud vandeadvokaat.

Minu vigastused liigitati paragrahv 32 järgi “rasketeks” ning eelduslikult oleks ma saanud siis valurahaks 2600 eurot. Ent jurist küsis meie pere üllatuseks rohkem kui kümme korda suurema summa ja veel suuremaks üllatuseks oli see juba mõni päev hiljem minu kontol, maksjaks vastaspoole ERGO kindlustus. Kuidas nii?

Nimelt ei lähtu kindlustusfirmad mitte 2014. aastast pärit numbritest seaduses, vaid pigem kohtupraktikast ning just selle alusel on ohvritele mõistetud teatud juhtudel palju suuremaid summasid kui seaduses, kus need numbrid näivad ju kivisse raiutuna.

Ärge mõistke mind valesti. Julgen väita, et mitte ükski raske õnnetuse ohver ei mõtle haiglavoodis rahale. Ma ei tea, mitu nulli oleks kokku vaja, et see ühele inimesele asendaks kogu eluks terved jalad, terved käed? Ent kui sa siia maailma juba alles jäid, tuleb ju siinsete reeglite järgi edasi toimetada. Ma ausalt ei tea, kuidas ma oleks saanud hakkama ilma selle kindlustuse makstud summata pea aasta vältel, mil ma ravisin oma haavu ning lõppenud oli just tasuline vanemapuhkus. Meie pere pidi näiteks ajutiselt kolima, kuna ma ei pääsenud enam kolmandal korrusel asuvasse koju.

Aga mina ja Virve paraneme ning saame ehk peaaegu endistekski. See on kõige tähtsam. Leidsime Virvelegi juristi. Küll ta viimase abil oma moraalse hüvitise saab. Vanale inimesele on see kindlasti suureks abiks, olgu ta siis seadusest tulenev eelduslik summa või suurem.

Halvatud kahe lapse ema võitlus

Aga nüüd tahan teile tutvustada hoopis Helet (nimi muudetud, aga kindlasti kuulete temast rohkem, kui ta selliseks tähelepanuks valmis on). Kahe lapse ema, 29-aastane liiklusõnnetuse ohver. Minul on läinud kõik nii hästi, et igasugusest rahalisest hüvitisest rääkimine on tundunud veidi piinlik. Ma kandsin õnnetuse hetkel oma kõhus ka last, kes on tänaseks lõbus ja seiklushimuline, tavaline-eriline 1-aastane. Tõeline ime! Aga Hele kannatustele võikski nulle laduma jääda. Ikka ei vahetaks keegi oma keha ealeski nende vastu. Just Hele lugu ärgitas mind kirjutama teemast, millest oleksin ammugi pidanud kirjutama.

Tunamullu augustis sõitis Hele oma tuttava auto tagaistmel. Oli öö, Hele magas. Ta ärkas mitu nädalat hiljem haiglas… koomast.

Mis täpsemalt juhtus, seda selgitab praegu vältav kriminaalmenetlus. Igatahes lõpetas auto, milles oli Hele, vastassuunavööndis, kus põrkas kokku rekaga.

Peale ärkamist algas pikk ja raske taastumine, milleks algul arstidki erilist lootust ei andnud. “Võtku kolm või kolmkümmend aastat, aga kõndima saan,” ütleb Hele täna. Ta on tetrapleegik, mis tähendab, et iseseisvalt ei saa ta liigutada ühtegi oma jäset. Tänaseks saab ta veidi kergitada oma õlgu ning spetsiaalne väntamistrenažöör on registreerinud ühe käe puhul kümme sekundit iseseisvat tööd. Teekond on pikk.

Mulle meeldib nii väga see, kuidas räägib Hele ema “punktivõitudest”, mis tänapäeva inimeste murede juures on nii äraspidine. Meil on nii palju pseudomuresid, mida me endale ise välja mõtleme. Aga Hele perel oli nii palju rõõme. Esmalt polnud selge, kas Hele jääb elama. Punktivõit – jäi! Siis polnud selge, kas ta on ikka tema ise, kuidas ta suhtleb ja asjadest aru saab. Punktivõit – tema pea ja mõistus on korras. Hele ja tema perekond nopib järgemööda punktivõite edasi. Näiteks on Hele lahti saanud hingamisaparaadist ja hingab nüüd omal jõul.

Selline mõtlemine, kus sa suudad vahel isegi tänulik olla selle eest, et gravitatsioon meid maapinnal kinni hoiab, saab tekkida siis, kui sult kõik muu on võetud. Ja Helelt on võetud kõik. Nüüd püüab ta sammude haaval seda tagasi saada. Kas see on võimalik, ei tea mitte keegi.

Hele on seaduse silmis täpselt samasugune liiklusõnnetuse ohver, nagu mina olin. Meie õnnetuste vahel oli mõni kuu, aga talle polnud liikluskindlustusfirma Inges rohkem kui aasta  jooksul maksnud sentigi moraalse kahju hüvitist. Mitte ühte eurot! Seaduse järgi peaks see summa olema vähemalt 3200 eurot?

Kuniks tänavu veebruarini. Oli see ajakirjanduse päringu või Hele pere hiljuti leitud advokaadi teene, igatahes oli Inges pärast seda kohe valmis maksma mittevaralise kahju hüvitist. Ja veel rohkem kui kümme korda suuremalt, kui on kirjas seaduses.

Kindlustusfirma Inges on Hele perega kogu selle aja küll väga tihedas kontaktis olnud, et kaubelda Hele igakuiste ravikulude pärast. Inges teab, et need summad on suured ning et Hele perel pole kindlustuse senistest varalistest hüvitustestki jätkunud. Pere on pidanud ise juurde maksma. Ometigi pole Inges Helele mingit moraalset hüvitist varem pakkunud ega ole ohver ka ise küsida osanud.

Kindlustusfirmad kardavad hirmsasti, et iga liiklusohver hakkab palkama juristi, kes kasseerib ka oma töötasu sisse kindlustusfirmalt. Nii lõikavad ju advokaadid ohvrite kannatuste pealt tulu, osutavad kindlustajad! Ma saan sellest murest aru. Ent minu enda, Virve ja ennekõike Hele juhtumite põhjal võin öelda, et õnnetusse sattunul polegi muud teha, kui endale väga kiiresti hea jurist leida, kes neid võitluseid voodihaige eest võitleks. Riik kui selline jätab nad hätta ning ainsaks “nõustajaks” kogu protsessis on sama kindlustusfirma, kes peab ise ohvrile hüvitist maksma. Seega pole tema esmaseks motivatsiooniks kindlasti kannatanu aitamine.

Minu enda juhtumi osas algatatud kriminaalmenetlus on jõudnud nii kaugele, et politsei kutsus mind kannatanuna ülekuulamisele. Peaaegu kaks aastat hiljem.

Loodan, et see lugu jõuab kõikide liiklusõnnetuse ohvrite ning seaduseloojate kõrvu.

Tahan väga tänada Tartu Ülikooli kliinikumi arste, oma perekonda ja olen iga päev tänulik oma elu üle.

***

LISALUGU 1. Kindlustusfirma lubas maksta

Kindlustusfirma Inges ei olnud kuni artikli kirjutamiseni liiklusõnnetuses halvatuks jäänud Helele maksnud mittevaralise kahju hüvitist. Pööre toimus tänavu jaanuari lõpus, mil Hele perekond leidis endale juristi ning ajakirjandus esitas küsimusi. Siis hakkas asi kiiresti liikuma ning kindlustusfirma pakkus mõne nädalaga Hele perele valuraha juba 2020. aasta augustis toimunud õnnetuse eest. Ja kordades suuremalt kui seaduses toodud 3200 eurot.

Ajakirjaniku küsimuse peale teatasid nad, et oleks mittevaralist hüvitist Helele ka ise pakkunud, aga mõne kuu pärast. Inges põhjendas, et naine on olnud erinevates raviasutustes ja nad ei teadnud seetõttu täpselt, milline on tema seisund. Haigekassa dokumentatsioon ja umbes 120 000-eurone ravinõue laekus nende väitel detsembris ja selle läbitöötamine on võtnud aega. Lisaks oleks Inges oodanud ka kriminaalmenetluse käigus koostatavat kohtuekspertide arvamust tervisekahju kohta.

“Mittevaralise kahju hüvitamise teeb keerukamaks asjaolu, et liikluskindlustuse seaduses on toodud üsna täpselt kirjeldatud vigastuste raskusastmed ja neile vastavad hüvitised. Kohtud võivad aga määrata ka seaduses märgitud eelduslikest hüvitistest erinevaid summasi ja hüvitiste määramise praktika on olnud väga ebaühtlane. Näiteks on viimase kolme aasta jooksul eriti raskete vigastuste korral määratud enamasti hüvitiseks ca 30 000 eurot, kuid on olnud ka juhtumeid, kus summa on olnud kordades suurem,” sõnas AS-i Inges Kindlustus jurist Elar Tamme.

Ta avaldas lootust, et lähiajal muudetakse seadust, kus vastavalt vigastuste raskusastmetele määratakse täpsemad hüvitised, mis arvestavad tänast kohtupraktikat. “See muudaks olukorra kannatanutele võrdsemaks ja lihtsamaks ning kindlustusandjatel oleks omakorda lihtsam juhtumeid käsitleda ning toodet hinnastada,” lisas Tamme.

Hele on aga õnnetusest alates lamanud ainult voodis. Tal liigutab veidi iseseisvalt vaid õlgu, ent suhtleb rõõmsameelselt videokõne vahendusel.

Hele advokaat Olav-Jüri Luik ütleb, et pole oma 27-aastase kindlustuspraktikas näinud sedavõrd julma kannatanusse suhtumist, nagu on Inges üles näidanud halvatud Hele suhtes.

Hele pere vaidles Ingesega näiteks selle üle, kas Hele eest on võimalik kodus hoolitseda, kui kindlustus on nõus maksma 1000 eurot kuus. Ingesel olevat juba varasemast kogemus ühe sarnase kannatanu osas, kelle hoolduse eest nad on ca 20 aastat maksnud. Täna olevat tema kulud suurusjärgus 1000 eurot.

“Liikluskindlustuse seaduse järgi on isikukahju kindlustussumma 5,6 miljonit, sellele vaatamata varjas kindlustusselts halvatud väikeste laste ema eest, et kannatanul on õigus mitmetele erinevatele hüvitistele,” ütles Luik, kes lisas, et ei mõista ka kindlustusseltsi nõuet, et kui kannatanu ei leia 1000 euroga kuus endale hooldajat, siis tuleks ta panna hooldekodusse ja sisuliselt eraldada sellega oma lastest.

“Kindlustusselts ei saa enda kasumi nimel jätta kannatanuid hooletusse,” lisas Luik.

“Kokkuvõtvalt hüvitame kõik seadusega ette nähtud põhjendatud ja vajalikud kulud ning neid kulusid hüvitame põhimõtteliselt kogu kannatanu eluea jooksul,” lubas AS Inges Kindlustus ning kinnitas, et ka ümmargune tuhat eurot olevat tegelikult ikkagi läbiräägitav.

Lisalugu 2. ELKF: hea tava on hüvitist ohvrile ise pakkuda

Eesti Liikluskindlustusfond (ELKF) tunnistab, et liiklusõnnetuse korral kindlustusfirmalt hüvitise saamine sõltub ka kannatanu õigusteadlikkusest. Ent kindlustusseltsidel olevat hea tava pakkuda raskemate õnnetuste korral ise hüvitisi, mida kannatanu ise küsida ei ole osanud. Mõistagi ei paku keegi ise kunagi rohkem, kui seaduses eelduslikuna kirjas.

Mullu esitasid haiglad liikluskindlustusfirmadele kokku 1225 raviarvet ehk siis nii paljude liiklusõnnetuses kannatada saanud inimeste ravi eest tasusid kindlustusfirmad. Mittevaralist kahju maksti kokku 392 liiklusõnnetuse ohvritele. Kas mõni kannatanu jäi täitsa ilma, nagu tunamullusesse statistikasse minev Hele, ei oska keegi öelda.

Korraga kindlustusseltside liidu ja kindlustusfondi juhatuses olev Lauri Potsepp tunnistab, et põhjapanevaid järeldusi olevat statistika põhjal üldse raske teha. Esiteks on ravikulu nõuete all ka õnnetuse põhjustaja ravi. Viimasel moraalsele hüvitisele õigust ei ole. Samuti on mõned raviarved selle eest, et inimene viidi haiglasse vaid kontrolliks.

Kokku maksti rohkem kui seadus eeldab (3200 eurot) raskemate õnnetuste puhul moraalset hüvitist mullu 39 inimesele, 48 inimesele tunamullu. Kõige suurem moraalne hüvitis on viimase kolme aasta jooksul olnud 123 000 eurot, ent sellega on hüvitatud valu välismaalasele.

“Kui Eesti sõidukiga põhjustatakse välismaal kahju, siis tuleb Eesti seltsil kahju hüvitamisel lähtuda õnnetuskoha riigi seadustest ja praktikast. Sama kehtib juhul, kui Eestis saab viga välismaalane,” lisab Potsepp. Niisiis on statistikas ka välismaalastele makstud suured moraalsed hüvitised.

Viimase kolme aasta jooksul on kõige suurem eestimaalasele makstud mittevaraline hüvitis küündinud 60 000 euroni. See on palju suurem, kui seaduses toodud eelduslik 3200 eurot.

“Ei ole vaidlust – jäseme kaotust ei ole võimalik rahaga korvata. On ilmselge, et valu rahas mõõtmine on pea võimatu ülesanne. See on ka põhjus, miks summad on ka kohtupraktikas väga erinevad,” nentis Potsepp. Siiski on kõnealused rekordsummad makstud ilmselt kohtuväliselt, pakub ELKF.

ELKF-i hinnangul on aga eelduslikke summasid seaduses vaja. See olevat selleks, et iga liiklusõnnetuse puhul ei peaks mittevaralist kahju mõõtma kohtus. Samas toonitas ELKF, et seaduses on eelduslikud ja kindlasti mitte maksimumsummad. Kui mittevaraline kahju on eelduslikust summast suurem, siis tuleb ka suurem summa hüvitada.

“Erapooletut hinnangut mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta on meil keeruline anda. Kannatanu vaatest mõistame soovi saada suuremat hüvitist. Veel kord, valu õige ja õiglane rahas mõõtmine on sisuliselt võimatu. Teisalt on ka selge, et kui hüvitised kasvavad, siis kasvab ka summa, mida iga autoomanik peab liikluskindlustuse eest maksma,” lisas kindlustusfirmasid esindav Potsepp. Kui palju, ta öelda ei oska, see olevat keeruline arvutus.

Viimati korrigeeriti eelduslikke summasid aastal 2014. “Nõustume, et tänases seaduses olevat lahendust saab parandada nii, et eelduslikud summad käivad kohtupraktika arenguga kaasas. Seda temaatikat oleme arutanud. Uus liikluskindlustuse direktiiv tingib liikluskindlustuse seaduse muutmise. Usume, et uues seaduses on tulevikus senisest täpsem lahendus. Igal juhul tuleks püüda vältida olukorda, kus hüvitise nõudmine on nii keeruline, et seda saab teha vaid advokaadi vahendusel ning suur osa hüvitisest läheb advokaadi tasuks. Tõdeme, et mitmes Euroopa riigis on paraku selline olukord, ja loodame, et Eesti ei liigu selles suunas,” pakkus Potsepp.

Kindlustusteenuse hea tava kohaselt maksab kindlustus ka hüvitise, mida klient ei ole nõudes märkinud, kuid mille kohta on kindlustusandjal piisav teave hüvitamiseks, kinnitab ELKF. “Praktikas nii see ka enamasti toimib. Tõsi, nõuda, et selts pakuks ise suuremat summat kui seaduses ette nähtud eelduslik summa, ka ju ei ole loogiline.”

Potsepp lisas, et kogu teema juures on oluline silmas pidada, et kahju hüvitamise reeglid tulevad võlaõigusseadusest ja liikluskindlustuse kindlustusandja hüvitab kahju selle põhjustaja asemel.

Kahju tekitanud sõidukijuhilt saab kannatanu kahju hüvitamist nõuda võlaõigusseaduse järgi. Liikluskindlustuse kindlustusandja vastutus on sama, mis on kahju tekitanud sõidukijuhi vastutus.

“Kui autojuhilt saab nõuda 50 000 või 100 000 eurot mittevaralise kahju hüvitist lisaks ravikulule ja saamata jäänud tulule, siis saab seda nõuda ka tema kindlustusandjalt. Olukord, kus kindlustuselt saab nõuda rohkem kui kahju tekitajalt otse, ei ole liikluskindlustuse kui vastutuskindlustuse puhul õiguslikult võimalik.”

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere on ajakirjanik. Loe artikleid (21)