Keit Kasemets: Ukraina kriis on Euroopa tõehetk

Illustratsioon: Karl Ludenhof

Sisuliselt ei ole Euroopal dialoogi käigus Venemaale midagi anda, Vladimir Putini nõudmistele vastu tulla ei saa ja mõjusfääri taastamisel pole ükski majanduslik hind liiga suur. Selleks, et Euroopa saaks Venemaa suunal otsustavamalt tegutseda, on vaja vähendada strateegilisi sõltuvusi, kirjutab Keit Kasemets ERRi arvamusloos.

“Venemaa jaoks ei ole Euroopa Liitu olemas või see on tähtsusetu.” Nii kommenteeris Euroopa Liidu kõrge välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrell eelmisel nädalal Venemaa välisministri Sergei Lavrovi saadetud kirja, mis oli adresseeritud kõigile EL-i liikmesriikidele eraldi, mitte Euroopa Liidule.

Parem ja õigem vastus oleks olnud, et Venemaa soovib Euroopa riikidega eraldi asju ajada sellepärast, et lõhestatud ja tülis Euroopa on nõrk ja otsustamatu. Välispoliitilised otsused eeldavad EL-is kõigi riikide heakskiitu. Kui üks riik kaasa ei mängi, ei saa teha isegi ühisavaldusi rääkimata sanktsioonide kehtestamisest ja päriselt valusatest sammudest.

Eurooplaste tülliajamine on olnud alati Venemaa eesmärk, oli ka Valgevene piirikriisis. Seni ei ole see õnnestunud. Vastupidi. Eelmise nädala lõpus vastas Venemaa kirjale kõikide riikide nimel EL-i kõrge esindaja. Ka suurtes tüliküsimustes on otsitud ja leitud lahendusi.

Euroopa Komisjoniga kaua teravas vastasseisus olnud ja Euroopa Kohtu otsuste täitmisest keeldunud Poola on viimastel nädalatel teinud kompromisse mitmed vaidluses ja näidanud valmisolekut ka kohtute sõltumatust piirava seaduse muutmiseks.

Poola peaministri Mateusz Morawiecki põhjendus nendele sammudele on olnud lihtne: praegu ei ole aeg tülitsemiseks, me peame olema Euroopas ühtsed ja tegelema ühiselt palju olulisemate teemadega.

Kui Poola president Andrzej Duda eelmisel nädalal Berliinis Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni ja Saksamaa liidukantsleri Olaf Scholz kohtus, kuulati tema seisukohti seetõttu kindlasti terasemalt. Ka välispoliitiliselt on seni suudetud hoida ühtset joont ja meile sobivaid sõnumeid nii Euroopas kui ka koos Ameerika Ühendriikidega.

Suurem küsimus on, kas vaid ühised sõnumid on piisavad? Lääs usub, et Venemaa sõjaline agressioon Ukrainas toimub lähipäevil. Mida Euroopa saab veel teha? Euroopa Liidu eesistuja, Prantsusmaa presidendi Macroni suur poliitiline eesmärk on Euroopa strateegiline autonoomia. Euroopa, mis oleks majanduslikult, poliitiliselt ja julgeoleku tagamisel tugev ja ise hakkama saav.

Ukraina senine kriis on näidanud, et julgeoleku tagamisel on jäme ots selgelt ameeriklaste käes. Lisaks USA-le ja Ühendkuningriigile on Ukrainale relvi tarninud üksikud EL-i riigid sh Eesti.

Läbirääkimisi Venemaaga veab USA. Macron on pidanud ennast poolvägisi pildile pressima, kuigi tema eelmise nädala Moskvas käik ei olnud kindlasti soolo, vaid liitlastega, sh Eestiga, koordineeritud ja läbiräägitud tegevus. Samamoodi nagu selle nädala alguses toimuv Saksamaa liidukantsleri Olaf Scholzi visiit.

Jääb üle Ukraina majanduslik toetamine ja Venemaa pitsitamine. EL on Ukrainale laenude ja toetustena andnud erandkorras 1,2 miljardit eurot. EL-i majandussanktsioonid võivad olla väga terav relv.

Erinevalt eelnevatest Venemaa agressioonidest, mille puhul kulus pärast rünnakut kokkuleppimiseks nädalaid, on USA ja Euroopa sanktsioonid põhimõtteliselt valmis. Need saab kehtestada kohe.

Austria ja Ungari, mille majandussidemed Venemaaga on kõige tihedamad, on mõnedes aspektides veel skeptilised, aga kui otsustamiseks läheb, on nad poolt. Kokkuleppimine pole olnud lihtne.

Ettevalmistamist veab Euroopa Komisjon, aga heakskiit peab tulema liikmesriikidelt, kes sanktsioone ka rakendavad. Nii muutuvad need iga riigi majanduslike huvidega arvestamisel pehmemaks. Teravust hoiavad ameeriklased, kelle eesmärk on toppida kinni kõik väiksedki augud. mille kaudu Vene ettevõtted saaksid sanktsioonidest Euroopa kaudu mööda hiilida.

USA-ga peab Euroopa ka majandusteemadel tahes-tahtmata arvestama, dollar on jätkuvalt maailmavaluuta ja keegi ei taha ilma jääda dollarimaksete võimalusest või sattuda ise USA administratsiooni sanktsioonide alla.

Kui ameeriklased väljusid president Donald Trumpi ametiajal Iraani tuumaleppest ja kehtestasid Iraanile jäigad sanktsioonid, siis oli Euroopa Komisjonis raske leida Iraaniga majandussuhete jätkamise töögrupi juhti. Keegi ei olnud huvitatud pikast USA-sse reisimise keelust.

Saavutatud tulemus teeb Venemaale kindlasti haiget, eriti panganduses ja kõrgtehnoloogilises tootmisest. Kuid mitmeid võimalikke valusaid otsuseid selle paketis pole. Peamine põhjus on, et Euroopa majanduslik sõltuvus Venemaast on suur, palju suurem kui ameeriklastel. See on küll tasapisi vähenenud, aga otsustavaid samme pole tehtud.

40 protsenti EL-is tarbitavast gaasist ja 30 protsenti naftast imporditakse Venemaalt. Euroopa sõltub Venemaa impordist ka kriitiliste toorainete osas. Näiteks 40 protsenti pallaadiumist, mida kasutatakse elektroonika ja meditsiinitööstuses ja 30 protsenti titaanist, mis on hädavajalik lennukimootorite tootmisel, tuleb Venemaalt.

Euroopa pankades on 60 miljardi euro jagu vene ettevõtete võlgu, seda on neli kohta rohkem kui USA pankades. Venemaa on EL-i viies kaubanduspartner ja EL on suurim välisinvestor Venemaal. Nii mõjutavad Venemaale kehtestatud sanktsioonid otseselt Euroopa majandust ja olenevalt venelaste vastusammudest valusalt või väga valusalt.

Sanktsioonid on hea survevahend diplomaatiliste pingutuste jätkamiseks. Eurooplaste suund dialoogi hoida on põhimõtteliselt õige, kuid see tuleneb eeldusest, et Venemaa soovib rahumeelset lahendust.

Tugevate majandussidemete ja ajaloolise tausta tõttu näeb suur hulk eurooplasi Venemaad Balti riikidest ja Poolast erinevalt. Nad ei näe Venemaas ohtu, isegi pärast Gruusia ja Ukraina agressioone, ning vaatavad Venemaad läbi demokraatliku riigi, mitte mõjusfääride kategoorias mõtleva autokraatia prisma.

Sisuliselt ei ole Euroopal dialoogi käigus Venemaale midagi anda, Putini nõudmistele vastu tulla ei saa ja mõjusfääri taastamisel pole ükski majanduslik hind liiga suur.

Mida siis teha? Selleks, et Euroopa saaks Venemaa suunal ostustavamalt tegutseda, on vaja vähendada strateegilisi sõltuvusi, eriti nafta, gaasi ja toorainete osas, aga ka panganduses. See pole kiire lahendus, aga viib pikas plaanis strateegilisele autonoomiale lähemale, see sobiks hästi ka Eestile.

Euroopa saab Ukrainale ka poliitilist toetust avaldada. Olla pidevalt kõrgetasemeliste visiitidega Kiievis kohal ja saatkondade töötajad Ukrainasse jätta. Nii nagu Eesti, Prantsusmaa ja mitmed teised Euroopa riigid hetkel on ka otsustanud.

Keit Kasemets

Keit Kasemets on politoloog ja töötas aastatel 2016-2022 Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina. Loe artikleid (3)