Rein Veidemann: hiiglaste õlgadel

Foto: Shutterstock

Väljend “hiiglaste õlgadel” juhatab meid tagasi Vana-Kreeka mütoloogiasse, milles tuntuim hiiglane oli oma õlgadel taevavõlvi kandev Atlas. Eks igasuguseid mütoloogilisi hiidusid võib kohata ka eesti folklooris. Mulle meenub sellega seoses aga hoopis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803–1882) muinasjutt Paristaja-Pojast, kes selleks, et kuradiga sõlmitud lepingut lunastada – muide, ürgvana motiiv maailmakirjanduses, mida kroonib Johann Wolfgang Goethe (1749–1832) värsstragöödia “Faust” –, nõustus Kõuetaadilt tema pasunat varastama. Kurat nimelt kartis hirmsasti müristamist.

Varguse episoodi on graafik Günther Reindorff (1897–1974) Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsete juttude” 1951. aasta uustrükis vaimukalt kujutanud. Vanakurat on end äikesepilveni välja venitanud, Paristaja-Poeg õlgadel, et saaks sealt Kõuetaadi magamisasemeks oleva pilve peale ronida. Eks ole hiiglase õlg ju seegi, ainult et kasutatud petmise eesmärgil. Ent jätkem muinasmaailm sinnapaika.

Siinne kirjutis lähtub kogu uuema aja füüsikale aluse pannud Isaac Newtoni (1643–1727) tuntud tunnistusest 1676. aastal läkitatud kirjas Newtoni kaasaegsele, füüsik Robert Hooke’ile (1635–1703): “Kui olen kaugemale näinud, siis hiiglaste õlgadel seistes.” Üheks niisuguseks hiiglaseks pidas Newton teadusrevolutsioonis osalenud Hooke’i ennastki. Ent nendeks võisid olla ka Newtoni kuulsatest eelkäijatest tuntud Johannes Kepler (1571–1630), Galileo Galilei (1564–1642) ja uusaja filosoofia isaks arvatud René Descartes (1596–1650). Millele Newton osutab, on see, et paljuski sõltub meie kujutlusvõime meie eelkäijate jõudmistest ühe või teise teadmise või äratundmiseni. Nende “laiaõlgsusest” mingi avastuse, mõtteviisi viljelemise või teoste näol saab edasiliikumise platvorm. Isegi juhtudel, kus meil nendesamade hiiglaste kogemus tuleb ületada.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (42)