Läinud aastal ilmus raamat, millest oleksin tahtnud rääkida. Kuid see raamat suunas, suunas ja sundis mind teiste raamatute juurde. Ja nii ma ei saanudki hiilimisi unustuse hõlma vajuvas või juba vajunud aastal suud lahti. Teen seda nüüd – hästi lahti, süda kurgus nähtaval. Raamat on “Taplus Trooja pärast” ja kirjutas ta Theodor Kallifatides ja tõlkis ta Anu Saluäär ja aasta oli, nagu viidatud, 2021, ja kirjastus Loomingu Raamatukogu, ainus kirjastus Eestis, kuhu ka kõhnema rahakotiga kirjandust armastav kodanik ligipääsu omab. Rikkus on vaimuvara suhtes pöördvõrdelises sõltuvuses. Mida vaesem, seda rohkem tahad lugeda. Kahju, et ma ise sellesse kategooriasse ei kuulu.

“Taplus” sundis mind läbi lugema kõik Kallifatideselt seni ilmunud teosed. Neid oli kokku kolm: “Armastus”, “Uus maa minu akna taga” ja “Veel üks elu”. Kõik äraarvatavalt Loomingu Raamatukogus – vastavalt 1981 (nr 34–35), 2015 (nr 2) ja 2018 (39–40). Keskmine Ruth Laidmetsalt, kaks äärmist Anu Saluäärelt. Meelega ei ütle “tõlkinud”, sest tõlkimine on alati looming, vastutusrikas vereülekanne, kus võib mõistagi ka osalisi luhtumisi ette tulla, aga mitte sellest ei taha ma rääkida.

Tahan rääkida ühest kreeklasest, kes jäigi kreeklaseks, ehkki armastus tabas teda selja tagant kuklasse, kustutas nägemise ja juhtis ta soojalt Kreekamaalt pimesilmselt kõledasse Rootsisse, kaunikõlalise Svenska embusse. Kuid siingi ei taha ma sõnu tegema hakata, kuigi eelmise lause paatos seda tegema sunnib. Aga ma ei allu – ei ole harjunud. Tänusõnad ei jõua kunagi pärale, seda on elu mulle õpetanud. “Taplus” sundis mind algallikate juurde. Olin seal olnud, kuulanud allika hõbehäält, kuid polnud kuulnud. Homerose “Iliasega” ma toona, kuuekümne aasta eest kontakti ei saanud, mu väetid lapsesõrmed ei suutnud lehti keerata, pähkelpruun tellis libises sülest ja kukkus võrkkiigest, kus tavaliselt lapsed loevad ja nii ka mina, maha tuhkliiva.