Raamat on kokkuvõte ligikaudu poolteist aastat kestnud ülekuulamistest, mille tulemusel luuletaja ja tõlkija Heiti Talvik läks 1946. aastal Tjumeni paranduslike tööde laagrisse surema. Siin pole kohta luuleks. See on üks tuhandeist omasugustest toimikutest. Küünilisest, ent sageli juhmardlikust, bürokraatilisest terrorivõimust. Talvik väärib saatuse lahtikirjutamist Eesti kirjandusloo tarbeks.

Arvi Tapveri raamatut “Toimik 5513. Heiti Talviku kaks kevadist hetke” (2021) arvustab Ilona Piirimägi, kes on Tartu Ülikooli etnoloogia ja folkloristika magistrant. On uurinud folkloori narratiivseid aspekte, Eesti ja Ida-Euroopa huumorit ning kultuuriprotsesse muutuvas ühiskonnas. 

Heiti Talvikuga seonduv analüüs käivitab automaatselt lisakontrolli enese üle. Arbujate vaimse liidri latt on seatud kõrgele ja me ei leia lähikondsete mälestustes või monograafias näidet, kus ta oleks soovinud selle lati alt läbi joosta. Saksa okupatsiooni ajal taheti määrata Talvikule 800-margane stipendium ja ta keeldus. “Kuidas ma vaataks teistele kirjanikele silma?” küsis ta Alverilt. Patareis küsiti: “Kas osalesid Veljesto kõnekoosolekutel, kus räägiti Eesti vabaduse taastamisest?” “Muidugi,” vastab luuletaja, “me arutasime võimalust taastada Eesti iseseisvust, jäime antud olukorras ootavale seisukohale.”