Rubriigis “Coach annab nõu” vastab pikaajalise juhtimiskogemusega juhtimistreener Toomas Tamsar tööelu ja juhtimisolukordadega seotud küsimustele. Saada oma küsimus aadressile hello@edasi.org ja võimalik, et järgmisel korral saab just Sinu küsimus vastuse.
Ühe suurettevõtte keskastmejuhi küsimus: “Meil omanikud-juhid suruvad peale pidevat tagasisidestamist, eriti negatiivset. Seda kutsutakse väljakutseteks. Negatiivset tagasisidet on palju ja inimesed ei oska sellega midagi väga peale hakata. See kõik tekitab stressi, aga paremaks midagi ei lähe. Mis on pildil valesti?”
Kusagil on käibele läinud aksioom, et inimesed vajavad ja tahavad palju enam tagasisidet. Pidevast tagasisidestamisest räägitakse ja kirjutatakse igas endast lugupidavas juhtimisajakirjas. Me aktsepteerime, et rohkem tagasisidet on parem. Mida rohkem, seda parem. Ja huvitav on, et kui me loeme või kuulame tagasisidestamise kohta, siis üldjuhul räägitakse ikka kriitikast või negatiivsest tagasisidest. Positiivse tagasisidega ei tundu kellelgi probleeme olevat. Või siiski? Vahest on teda lihtsalt liiga vähe?
Algatuseks – pidev tagasisidestamine on ilma igasuguste kahtlusteta parem kui tagasiside kord aastas arenguvestluste käigus. Ma ei tea, kust tuli see aastane mudel, võin vaid arvata. Aastased finantseesmärgid tõid kaasa aastased arengueesmärgid ja ka aastased boonused, mis seoti ära aastaste vestlustega. Ma pole näinud just palju organisatsioone, mis oleksid rahul oma töötajate pühendumisega ja kus inimestega “päriselt” räägitakse kord aastas, arenguvestlusel. Kord aastas ei saagi hästi “päriselt” rääkida, usaldusbarjäär on liiga kõrge.