Vice Versa: Neon Fir & Ans. Andur

Neon Fir & Ans. Andur.

Uue aasta juhatavad heliliselt sisse kosmilise proge-popi kooslus Neon Fir ja hiljuti lausa enda üheksanda albumi avaldanud Ans. Andur.

Neon Firi omanimeline debüütalbum peaaegu et uimastab – justkui absindi helilise versioonina. Kohati 80ndate metalselt võimsa kõlaga helifoon tungib kuulaja meeltesse ja vokaal rebib sireenina keelitavalt endaga neoonmaailmasse keerlema.

Ans. Andur sõidab uue albumiga “Uus palav päev” Paidest välja, tuuribussist jagatakse lahtistest akendest ja hoo pealt poollahtisest uksestki helget sõna, kerget kaasa trippimise tungi ning kordamööda unistav-melanhoolset ja vaimukat lüürikat.

Neon Fir Ans. Andurist: “Nad on kohustuslik kuulamine igale inimesele, kes veetnud aega samas ruumis elektrikitarriga või kellegagi Paidest”

“Ans. Andur on mu jaoks tüvitekst. Nad on kohustuslik kuulamine igale inimesele, kes veetnud aega samas ruumis elektrikitarriga või kellegagi Paidest. Õiglasemas ilmas lisanduks viivitamatult riiklikku õppekavasse kursused korrektsetel hetkedel fraaside “jalad, jalad, jalad” ning “pealeeeeee” lausumise kohta. Süda täitub kõrgete temperatuuridega, et ka nende õige pea kahekümnendal aastal meie seas jätkub bändil viitsimist toimetada meieni ilgelt häid plaate. Olgu Anduril tuled peal meie kõigi eluaegade lõpuni,” jagab häid sõnu Neon Firi kitarrist Kaarel Raud.

““Uus palav päev” on minu jaoks kähku bändi loomingupagasi üheks lemmikuks hakanud. Eksimatu Paide kõla, aga sel korral on kindlasti mingi huvitav raskesti sõnadesse pandav uus maik juures. Lüürikas väljenduvad juba teatavad mõtisklused vanuse kõrgenemise osas, sooritus aga eitab igasuguseid seoseid väsimuse või liigse mugavusega. Kõige parema ever üldse of all time Eesti indie-plaadi tšempionivöö jääb minu arvestuses alatiseks “Öisele bingole”, aga “Uus palav päev” on absoluutselt selles mängus väärt kakleja.

Minule jäi juba aastake tagasi mingil teeme-uusi-lugusid-kah-laivil kõrva “Pärast vigastuspausi”. Kirjapildilt on ta mõnus motiveeriv valu ja halva minema sõnumise laul – möödugu põrgupäevad ja kadugu valuvaigistid öökapilt –, kuid tahan alati Tursa (vokalisti Madis Aesma -toim) semi-mornist häälest välja lugeda mingit hästi peidetud teist tõlgendust. Usub narraator oma juttu või tahab ta öelduga eemale peletada tervise ajaga nigelamaks mineku paratamatust? Mahe kidrandus ajab igal juhul isu peale lugu liigne arv kordi repeat’i peale jätta ja kaasa tinistada,” analüüsib-muljetab Neon Firist Kaarel Raud.

Ans. Andur Neon Firist: “Kuulen neis nii 80-ndate intelligentset poppi, nagu Tears for Fears ja varasem Talk Talk”

“Tutvus Neon Firiga on olnud alles üsna üürike. Kui neil detsembri algul album ilmus, siis panin esimest korda neile kõrva peale. Jõudsin plaadile 3–4 tiiru peale teha, enne kui Tallinna meie enda plaadiesitlusele sõitsin. Tallinnas selgus mõni tund enne kontserti, et Ouu ei saa meiega koos esineda, Hyrr Ouu-st aga pakkus välja Neon Firi. Nii saigi ühe nädala jooksul päris põhjalikult nii plaadilt kui laivis nendega kohtuda.

Muusikaliselt paistab Neon Firil kuhjaga potentsiaali olema. Kuulen neis nii 80ndate intelligentset poppi, nagu Tears for Fears ja varasem Talk Talk, Cocteau Twinsi dream-pop’i, Radari stiilis fusion’it kui ka moodsamat art-pop’i. See kõik on aga Neon Firi enda nägu ja oma kõlaga. Ilmselt on kogu plaadi vaibil ja muusikalisel esteetikal oma osa ka produtsent Hyrr Innokent Vainolal, kes minu arust on praegu nii Ouu kui ka Neon Firi plaatidega jõudnud oma senise muusikalise teekonna kõige kõrgemasse punkti. Nii et kiitus ka stuudio puldiruumi! Täitsa huviga tahaks kuulda, mida Neon Fir teeb oma teisel ja kolmandal albumil, sest debüüt on tuleviku suhtes lootustandev,” mõtiskleb Ans. Andurist Mihkel Kirss.

““Happy Hour” on väga tugev avamäng kogu albumile. Kuidagi ohtliku, aga samas kutsuva meeleoluga lugu. Meeldib, et kogu saundipalett on üsna hõre – bass, pisut närviliselt tiksuvad trummid, avarad sündimaastikud ja helisev kitarr. See jätab hea meloodiaga vokaalile ja igasugu lisavidinatele loos mõnusalt ruumi. Ideaalses maailmas võiks raadiopopp just selline olla, aga ilmselt on põnevad harmoonialahendused loos keskmise kuulaja jaoks liiga võõrad ja keerulised. Sellega seoses tõstaks esile ka bassilahendusi nii selles loos kui kogu albumil, mis need harmooniad mitmel puhul nii huvitavaks muudavad. Kogu see kajas hõljuv saund tekitab tahtmise lugu laivis vaadata-kuulata kusagil suuremas ja pimedamas saalis ning kõrgemal laval, kui seda oli KPK väike lava mõni nädal tagasi.

Ah jaa, loo alguses tekib kasvavat helimassiivi ja vokaali täishäälikuid kuulates pisut napakas soov kuulda mingil hetkel Dire Straitsi loost “Money for Nothing” tuttavat fraasi “I Want My MTV”. Õnneks kaob see soov üsna kiirest, umbes 20. sekundil,” illustreerib Mihkel Kirss Ans. Andurist.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (64)