Marian Võsumets: koduigatsus. “Kirjad Londonist”

Öine Tallinn I Foto: Kaupo Kalda (kaupokalda.com)

Koduigatsus ei hüüa tulles – taban end meenutamas üha veidramaid nähtusi, mida ma Tallinnas elades eales taga ei nutaks, kirjutab Marian Võsumets Londonist.

Jõuluaeg kuningriigis on vahva ja meeleolukas, soe ja kulukas. Jõululaupäeva hommikul helistab mulle mu tädi Jelizaveta, kes on pärit Peterburist, aga elab Helsingis. Terve kõne vältel vaatan ma aknast nukravõitu Lõuna-Londoni tänavat, mis vaevleb kerges vihmasajus, üksikute avatud kebabiputkade embuses. Ma pole kodus, isegi oma Londoni-kodus mitte, vaid külas. Oleme mõlemad natuke võõras kohas, olgugi et Jelizaveta on elanud Helsingis 24 aastat, mina Londonis neli kuud.

Kaalutaolek on füüsiliselt tuntav. Veel pool aastat tagasi oleks ma sellise stsenaariumi välja naernud. Üritan vägisi keskenduda oma tädi jutule, seda enam et mu vene keel on rohkem kui roostes, ent tahes-tahtmata läheb mõte uitama. Millal ma viimati hinge tõmbasin? Vaatan mõttes tagasi teekonnale, mis mind siia tõi, ega tunne oma käike ära. Autopiloodil tehtud otsused, mis annavad kokku rohkem kui mitu totaalset kannapööret, panevad mind tundma kui tegelane filmis, mille nime üle alles vaieldakse. Sügaval sisimas tahaks ma olla Tamsalus või Väike-Maarjas.

Marian Võsumets

Marian Võsumets on teleajakirjanik ja filmitegija. Loe artikleid (27)