Kirjanik Toomas Raudam räägib pildil olemisest ja sellest, et mitte kunagi pole pinge pildi ja tegelikkuse vahel olnud nii tugev kui praegu. Me pole enam pildis, vaid kõrvuni pildi sees. Juttu on ka televisiooni või laiemalt liikuva, ekraani vahendatud pildi rollist meie päevil.

Pildile pääsemist on alati kirutud. Sinna soovinud on põlu all. Nõnda on pildi, siira kujutise, maali, graafilise lehe või foto au ja autentsus pääsmatult degradeeritud. Juba William Blake kirus keelekandjate mürki, kollast pressi ja tühja tuntust. Ilmestamiseks tsitaat Dostojevski Päevikutest: “Ajalehejutud peaks võimaluse korral kõrvale jätma…”(1)

Tundub nii, et pole ei aega või aegu või kohta või kohti, kus keegi, kes arvab ennast olevat tundjam või teadjam, ei saadaks tema meelest väärtusetuma (alatuma, ebaeetilisema, kollasema, haisvama) suunas hävitavaid suuniseid, põrmustavaid välgunooli. Ikka on arvatud, et miski on parem kui teine. Kuid mitte kunagi pole pinge pildi ja tegelikkuse vahel olnud nii suur. Ühest küljest on pilt justkui püha, püha nagu ikoon, sest kui pildil on midagi valesti (nagu Mari-Liis Lill loomeliitude pleenumil sõnas), siis tähendab see seda, et on parem pilt, platonlik unistus, mille poole peab pürgima, kuid mis kunagi ei täitu. Ehk siis: demokraatia ei saa kunagi täis, raamide vahel on head kui kurja. Ei taheta enam saada pildile, vaid pilti. Enam ei öelda, ma olen pildil, vaid pildis, kõrvuni sees, mind sealt enam kätte ei saa. Vaidlushoos vihjatakse ikka ja jälle suuremale pildile, justkui oleks see midagi muud, ja seal olemine uutmoodi olemine.