Draamateatri uuslavastuse “Samad sõnad, teine viis” idee on tabav. Mari-Liis Lille lavastatud ja Piret Jaaksi kirjutatud teos tõmbab ühendusjoone kahe kriisiaja, 1990ndate alguse ja tänapäeva vahele. Ehkki kriiside tagamaad on sootuks erinevad, leidub nende olemuses siiski olulisi sarnasusi – nõnda ongi sõnad samad ja viis teine, jutt sarnane ja kontekst erinev. Ja mis veel, “Samad sõnad, teine viis” püüab esile tõsta naiste rolli Eesti riigi ehitamisel, arvestades et ajalookirjutuses domineerivad ses asjas pigem meeste vaated. Ometi ei paista need nutikad ideed etenduse käigus täit potentsiaali ära kasutavat.

Draamateater, “Samad sõnad, teine viis”. Lavastaja Mari-Liis Lill, näitlejad Teele Pärn ja Britta Soll. Esietendus 20. novembril 2021.

Ajaloo käsitlemine tsüklilisena pole midagi uut, “spiraalsest” ajaloost on rääkinud rohked mõtlejad alates Hegelist ja lõpetades Jaak Jõerüüdiga, kelle sõnadele viitavad Lill ja Jaaks ka kavalehel. Seoses kirjandusteadlase ja poliitiku Peeter Oleski lahkumisega kõrvutati 1990ndate ja 2020ndate kriisiaega omavahel isegi hiljuti “Aktuaalses kaameras”, kui Vahur Lauri juhatas Oleski arhiivikaadrid sisse sõnadega: “Peeter Olesk juhtis keerulise sisepoliitilise Pullapää jäägrikriisi uurimiskomisjoni 1993. aastal. See, mida ta ütles toonase kriisi ajal, kõlab nagu oleks öeldud täna.” Asjakohased ei ole siin muidugi ainult ajakirjanik Lauri sõnad, vaid ka Oleski tsitaat, mis säärase sissejuhatuse pälvis. “Kui Eesti riigis ei ole võimalik kedagi usaldada, siis ei saa siin ka elada. Usaldamatus pöördub meie endi vastu. Iga normaalse inimese seisukohalt on usaldamine alati otstarbekam kui kahtlustamine,” sõnas Olesk 28 aastat tagasi.

Karin Allik

Karin Allik on teatrikriitik. Õpib Tartu Ülikoolis teatriteadust. 2020 nimetati ta Tartu Kultuurikandjaks aasta kultuurikajastaja kategoorias. Loe artikleid (10)