Portugali laulja-helilooja Salvador Sobral lennutas 2017. aastal Eurovisiooni lauluvõistluse kuulajad teise universumisse, õe Luisa Sobrali ühe ööga kirjutatud õrna klaveriballaadiga “Amar Pelos Dois” erines ta lauluvõistluse masstoodangust. Salvadori esitatud laul sulatas kuulajate ja žürii südamed ning võit tuli mäekõrguselt – 758 punktiga, mis oli Eurovisiooni ajaloo kõrgeim punktisumma. Sellist edu ei uskunud ei Salvador ega Luisa, et nad toovad esimestena Portugalile Eurovisiooni võidu. Oma suhtumist muusikasse väljendas laulja võidukõnes: “Muusika pole ilutulestik, muusika on tunne.” Salvador on usaldanud sisetunnet ja see on talle jätkuvalt edu toonud. 

Vähesed teadsid Eurovisiooni ajal, et Salvadori süda oli ohtlikult haige ja südamerütmihäirete tõttu ei saanud ta proovides osaleda. Säästmaks venda pingutusest, käis proovides tema asemel õde Luisa. Sobrali süda vedas alt ja ta pidi lootma imele. Laulja elu võis päästa ainult doonorsüda. Õnneks sai Sobral 2017. aasta detsembris Lissabonis täpselt õige südame. Taastumine võttis aega, tuli õppida kõike uuesti tegema – kirjutama, kõndima, klaverit mängima, laulma. Salvadorile ei meeldinud üldse oma operatsioonijärgne hääl, see tundus kole, kuid oluline oli, et pärast erinevaid tüsistusi ja neerupuudulikkust jätkas lõpuks süda oma tavapärases rütmis (BPM – beats per minute) just õigel kiirusel löömist ja see oli IME. Iga südamelöök tundus justkui noot, ja muusika, mida ta nii väga igatses, tuli taas ta juurde, kuigi uuest südamest. 

Mõistetav, et Sobrali kolmas album “bpm” on pühendatud südamele, pulsile, elule, muusikarütmile, armastusele. “Mõeldes taas oma muusika ja elu üle, jõudsin järeldusele, et muusika ja elu tugev ühendav element on “löökide arv minutis” (BPM). Need südametuksed lasevad elada, annavad muusikale pulsi ja tõmbavad loo käima. Ma ei unusta kunagi oma haiglas veedetud aega: mulle tehti palju elektrokardiogramme, mu voodi kõrval asus monitor, mis näitas minu südame löögisagedust. Kummalisel kombel tekitas see vaatepilt omamoodi äratundmise, sest pulss oli mulle muusika kaudu tuttav. Ja nii otsustasin sel unetul ööl panna albumile nimeks “bpm”. Siis jäin rahulikult magama. Vähemalt sel ühel õhtul.”

Tee soolokarjäärini

Muusika ümbritses Salvador Sobrali lapsepõlvest saadik, koos õega korraldasid nad kodus elutoas improviseeritud kontserte ja salvestasid ka oma kodualbumi. Mõlemad osalesid eri aegadel Portugali talendisaates “Pop Idol”, Salvador jäi seitsmendaks ja olgugi et ta polnud finalistide seas, jäi ta laulmine paljudele meelde. Edasi valis kumbki oma tee – Luisa läks õppima Ameerikasse, Salvador valis ülikoolis erialaks psühholoogia, kuid mõne aja pärast, tundes, et muusika kutse on tugevam, otsustas ta  oma muusikaõpinguid jätkata Hispaanias Barcelona muusikakoolis Taller de Músics, mille lõpetas 2014. aastal laulja diplomiga. Tudengiaastail süvenes ta jazzimaailma, hakkas rohkem muusikat kirjutama ja leidis oma isikupärase tee. Tema initsiatiivil sündis indie-pop-ansambel Noko Woi. Ansamblisse kuulus ka Venezuela helilooja ja multiinstrumentalist Leo Aldrey, oluline persoon Sobrali lauljateel. Noko Woi esines 2014. aastal elektroonilise ja eksperimentaalse muusika festivalil Sónar.

2016. aastal naasis Salvador Lissaboni, et alustada soolokarjääri ja salvestada sooloalbum “Excuse Me”. Ta kutsus appi Leo Aldrey ja oma muusikutest sõbrad. Albumi mitmed laulud sündisid koos Leo Aldreyga, kes oli õppinud muusikat ja helindamist New Yorgis ning naasis sealt 2013. aastal. Leo on hinnatud helirežissöör, multiinstrumentalist ja helilooja, kes kirjutanud muusika mitmetele filmidele ja teatrilavastustele ning produtseerinud albumeid. “Excuse Me” püsib jazzilaineil, mõjutusi on nii brasiilia bossast kui portugali muusikast ja bändi muusikutele on jäetud piisavalt vabadust improvisatsioonilisteks mõttearendusteks. Kuulajad võtsid albumi soojalt vastu ja kindlasti aitas edule kaasa Eurovisiooni võit.

“Paris, Lisboa” – vaade maailma

Südameoperatsioonile järgnenud aeg kulus Sobralil mõtiskluseks elu ja oma tee üle ning ta keskendus soolokarjäärile, kavandades uut albumit. “Paris, Lisboa” jõudis kuulajateni 2019. aasta märtsi lõpus ja tõusis Portugali edetabelites esikohale. Laulud on kirjutanud Salvador koos oma armastatud muusikute ja Leo Aldreyga. Üks laul “Prometo nao prometer”, õe Luisa kirjutatud, kõlab ka duetina. Plaadil on laule inglise, portugali, hispaania ja prantsuse keeles, Salvador valdab neid keeli vabalt, sest on elanud ka Ameerikas, Hispaanias ja Prantsusmaal.

Laulja häälel on uskumatult palju varjundeid, ta ei karda häälega riskida. Salvadori hääl kõlab õrnast võbelusest hingekarjeteni, kõik see on ehe ja haarav.

Mitmeid albumi lugusid esitas Salvador Sobral 2018. aasta Jõulujazzi kontserdil puupüsti täis Estonia kontserdisaalis ja publik oli täiesti lummatud. Albumil teevad kaasa Sobrali sõbrad Júlio Resende klaveril, André Rosinha kontrabassil ning Bruno Pedroso trummidel. Albumi andis välja Warner Music Spain ning võib öelda, et Salvador Sobral jõudis teise albumiga laiale ekraanile ja suurtele lavadele.

 “bpm” – südamerütm

Kolmas album “bpm” sisaldab 14 lugu ja on kui laulja muusikaline elueliksiir, hinge pihtimus. Sobral ütleb: “Ma tean üht väikest saladust, nagu kõik, kes on viibinud elu ja surma vahel, see aitab mul olla alandlik ja nautida elu täiel rinnal ning teha seda, mis mulle meeldib, ja see ON laulmine. Otsustasin kolmanda albumi puhul esitada endale väljakutse ning kirjutada kõik laulud ise. Proovisin rääkida sellest, mida tunnen – oma hirmudest, ahastusest ning loomulikult ka rõõmudest ja armastusest.”

Albumi muusika valmis eelmisel pandeemiaperioodil taas koos sõbra ja produtsendi Leo Aldreyga, tihti suheldi Skype’i teel. Plaat sai salve 2021. aasta jaanuaris Lõuna-Prantsusmaal. Albumi kontseptsiooniks oli esialgu teater, mis annab oma viimast etendust. Tegelasi pidi olema nii lava tagant, lavalt kui ka saalist. Aga lõpuks jõudsid plaadile laulud, mis on Sobrali enda elust ja vaid mõnest viimase teatriõhtu tegelasest. Selgi albumil on üks koos õega kirjutatud laul “fui ver meu amor”, muusika on Salvadorilt, sõnad Luisalt. Laul räägib mehest, kes läheb igal õhtul teatrisse oma naise osatäitmist vaatama. Sel lool on ka isiklik taust, sest Salvador Sobral abiellus 2018. aasta 29. detsembril Belgias sündinud ja Pariisis elava näitleja Jenna Thiamiga, kes kirjutas sõnad albumi laulule “so eu sei”. 

Eelmiste albumitega võrreldes on “bpm-i” helikeel popilikum, siiski on tunda bossanoova ja ballaadide hõngu ning iga lugu on sobraliliku sügavusega läbi tunnetatud. Albumi muusika on salvestatud koos sõpradega: Abe Rábadega klahvpillidel, kitarrist André Santose, bassist André Rosinha ja trummar Bruno Pedrosoga. Leo Aldrey osaks jäi helipildi kujundamine ja klaverimäng. Plaadi andis välja Warner Music Spain. Õe Luisa arvates on see Salvadori kõige küpsem album, selle esitluskontserdid Itaalias, Saksamaal, Poolas, Leedus, Hollandis, Belgias, Ukrainas, Hispaanias, Rootsis ja Portugalis on olnud väga menukad.

Nüüd on kord Eesti käes. Mida arvavad Jõulujazzi kuulajad, see selgub 13. ja 14. detsembril Salvador Sobrali kontsertidel Pärnus ja Tallinnas.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Anne Erm

Anne Erm on festivali Jazzkaar asutaja ja kunstiline juht ning jazzivaldkonna promotoor Eestis. Loe artikleid (20)