Raamatuarvustus. Mari Peegel: Vaik vaidleb ilmakorraga kui poeet. “Simulatsioon”

Mait Vaik. Foto: Eret Kuusk

Kirjanik ja muusik Mait Vaik (sündinud 1969) hakkas proosat kirjutama aastaid enne pandeemiat, kuid ometigi sobivad “Simulatsiooni” jutud sel depressiivsel ja sihitul ajal kui rusikas silmaauku. Ei, ärge kartke, Vaik pole hakanud kirjutama lõbusaid lookesi, et oma lugejat odavalt positiivsusele sütitada. Vastupidi, tema kirjanikumina alatine tusasus on kui viimaste aastate firmamärk, sest lootusetuse tunnetamiseks pole enam vaja olla elu mõtte otsija või melanhoolne poeet, piisab sellest, kui lülitada korraliku inimese kombel vähemalt kord päevas sisse raadio.

Mait Vaik. “Simulatsioon”. Puiestee, 2021. Arvustuse autor Mari Peegel on kultuuriajakirjanik, kes on õppinud semiootikat ja kirjandusteadust.

Kahtlemata on Vaigu jutukogu värskemad lood ka selle “uue normaalsuse” tingimustes kirjutatud, kuigi piirangutele ja muule nakkusohuga kaasnevale tavandile viidatakse vaid vihjamisi. Nii vihjamisi, kui end konservatiivina ja vana kooli mehena näidanud Vaik suudab. Näiteks loos “Jäätiseputka” leiame end maailmast, kus inimese elu iga detail tervisest kunstitarbimiseni on riigi heatahtliku, ent vastuvaidlemist välistava kontrolli all: “Ta peatus, sest telefoni oli tulnud sõnum, vastus hommikusele vereanalüüsile, mida tuli anda nädalas korra reedesel päeval ja kodustes tingimustes, näpust, ja mis kuvas sulle ülevaate sinu füüsilisest seisundist, päädides litsentsiga alkoholi tarvis, ja suunised kogu edasise elu ja tegevuse jaoks.” (Lk 126)